Kaugkütte levikut ei pea toetama

Esiteks, kaugküte ei ole sama, mis roheline energia. Kaugküte on vahend ja selle raames on võimalik kasutada kõiki energiaallikaid – alates biomassist kuni põlevkiviõlini. Seega ei ole loodussäästliku energiamajanduse seisukohalt loogiline keskenduda kütteliikidele (kaugküte vs lokaalküte), vaid energiaallikatele (puit vs gaas). Eesti kontekstis on kõige tähtsam vähendada põlevkiviõli ja põlevkivi tarbimist.

Teiseks, samasugust analüütilist eristust on vaja teha energiaallikatega. Meil ei ole valikus lihtsalt loodussõbralikud mittefossiilsed kütused ja keskkonnavaenulikud fossiilsed kütused. Selline arusaam oleks faktiliselt vale ja keskkonnale kahjulik. Näiteks mittefossiilse hakkepuidu puhul eraldub tahma, SO2 ning CO2 kordi rohkem kui fossiilse maagaasiga. Samuti toidab hakkepuidu kasutamine Eesti metsade intensiivraiet ja liigirikkuse kadu.

Nendest põhjustest tulenevalt ei saa väita, et rohelise energia edendamise ainuke võimalus on kaugkütte laiendamine. Euroopa Liidu hoonete energiatõhususe direktiiv ei anna ühest suunist kasutada kaugkütet ja taastuvenergiat, rõhutatakse analüüside vajalikkust. Eestis võib põhjalikumaks analüüsiks pidada 2016. aastal valminud Eesti energiamajanduse arengukava 2030, mis rõhutab, et üha arenevate lokaalsete küttelahenduste taustal peab kaugküttesektor muutustega kohanema ning liikuma pikemas perspektiivis vabaturupõhimõtete laiema rakendamise suunas. Ka seda, et kaugkütteregulatsioon ei tohi piirata majanduslikult odavamate lahenduste konkureerimist kaugküttega. Tulevik on lokaalsete lahenduste päralt.

Julgeolekuargumendid kadunud

Veelgi enam, kaugküttepiirkondade loomise ajal ei olnud argumendiks loodussõbralikkus, vaid energiajulgeolek. Tollal oli kogu Tallinn sõltuvuses Venemaalt imporditud gaasist, mis tõstatas õigustatud küsimuse, kas Tallinnas on soojus tagatud.

Seda probleemi meil enam ei ole – nagu on nentinud konkurentsiamet: alla poole Tallinnast on gaasiküttel ning Vene gaasi osakaal väheneb pidevalt. 2014. aastal avati Leedus veeldatud maagaasi terminal, mille osatähtsus on Eesti tarbimisest umbes 10% ja kasvab igal aastal. Varsti on Leedu-Poola gaasitoru kaudu meil ühendus ülejäänud Euroopaga ning 300 miljoni eest rajatav Balticconnector parandab olukorda veelgi. Nagu näha, energiajulgeoleku kasv ei vaja kaugkütte levikut.

Kuna kaugkütte loomise argument on ära kadumas, ei ole mõistlik piirata lokaalkütte kasutamist. Kui gaasi lokaalkütte puhul on MWh hind 35 eurot, siis kaugkütte puhul on keskmine hind 55 eurot. Hinnaerinevuse üheks põhjuseks on kaugkütte soojuskaod, mis on keskmiselt 20% ja viivad ka täiendava looduskahjuni.

Kaugkütte levikut ei toetama. Kaugkütte ja keskkonnasäästlikkuse vahel võrdusmärgi tõmbamine on absurdne ning kaugkütte algne energiajulgeolekust tingitud argument ei päde. Suurte soojuskadudega kaugküttetorustike ehitamise asemel tuleks keskenduda lokaalsetele lahendustele – see võimaldab tagada madalad hinnad ning optimaalse energiakasutuse. Nii liigumegi säästlikuma tuleviku suunas.

PS! Rootsi pole maagaasi tarbimisest loobunud, nagu Rene Tammist väitis. Rootsi tarbib aastas ligi 10 000 000 MWh maagaasi.

Autor: Ants Noot