28. september 2018
Jaga lugu:

Ülekaalukas huvi kui liblika tiivalöök

Rahandusministeeriumis valminud eelnõu tselluloositehase riigi eriplaneeringu lõpetamiseks ülekaaluka avaliku huvi tõttu sunnib küsima, mis see on ja kuidas seda määratakse, kirjutab jurist Tuulikki Laesson.

Nimelt näeb planeerimisseadus ette, et ülekaaluka avaliku huvi korral on võimalik jätta planeering algatamata või siis kaalutluse alusel planeerimismenetlus lõpetada. Selline õigus on fikseeritud nii maakonnaplaneeringu, riigi eriplaneeringu, üldplaneeringu, kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu kui ka detailplaneeringu korral. Erandlikult ei saa ülekaaluka avaliku huvi põhjusel lõpetada vaid üleriigilist planeeringut.

Kehtib põhimõte, et sarnases olukorras tuleks kohaldada mõiste kasutamist sarnaselt – ehk ülekaaluka avaliku huvi mõiste sisustamine peaks toimuma sarnaselt nii riigi koostatava maakonnaplaneeringu ja riigi eriplaneeringu kui ka omavalitsuse koostatava üldplaneeringu, omavalitsuse eriplaneeringu ja detailplaneeringu korral.

Kus on põhistatud seisukohad?

Kui seni on ülekaaluka avaliku huvi põhjendusena võetud aluseks riigikaitselised ja julgeolekuvajadused ning riiklikud kokkulepped, näiteks ELi liitumisel võetud kohustus tagada looduskaitsealuste alade suurus, siis hiljuti avalikustatud riigi tselluloositehase eriplaneeringu menetluse lõpetamisel toodi ülekaaluka avaliku huvi põhjenduseks kohalike omavalitsuste ja inimeste suur vastuseis tselluloositehasele.

On oluline, et lõpetamise otsuste koostamise ajal ei olnud tehtud veel ühtegi uuringut või analüüsi, millest oleks nähtunud, kuidas ja millisel moel tselluloositehas võiks mõjutada planeeringualaks olevat Tartu- ja Viljandimaad. Seega ei saanud ühtegi põhistatud seisukohta tegelikult veel olemas olla. Kas seega ülekaalukaks avalikuks huviks võiks olla vaid inimeste ja omavalitsuste vastuseis kavandatud tegevusele ja kui jah, siis mida see endaga kaasa toob?

Sõnapaaril „ avalik huvi“ ei ole õiguslikus mõttes olemas selget ja üheselt arusaadavat selgitust, vaid tegemist on mõistega, mille sisustamine toimub vastandumisel mõistega „erahuvi“. Erahuvina on reeglina mõistetud selliseid huve, mis on seotud mõne konkreetse isiku või talle kuuluva õigusega – näiteks on kindlasti isiku erahuviks see, et talle kuuluv omand ei saaks kahjustada teiste isikute tegevuste kaudu või et inimest puudutavaid andmeid ei avalikustataks.

Avalik huvi puudutab aga suuremat hulka inimesi, riigi ja kohalike omavalitsuste huve ning kindlasti ka avaliku võimu poolt kehtestatud nõuete järgimist. Lisaks mõistele „avalik huvi“ on olemas ka mõiste „suur avalik huvi“ ja „ülekaalukas avalik huvi“, mille puhul eeldatakse, et avalik huvi tegevust teha ehk tegevusest saadav kasu on väga suur.

Kelle huvi on suurem?

Selline sõnastus on kasutusel juhtudeks, kui seadusandlus näeb ette erahuvide kaitse, aga avalik huvi tegevuse osas on kõrge. Näiteks selle aasta suvel oli lubatud suure avaliku huvi tõttu võtta tallinlaste jaoks suures ulatuses joogivett Paunküla veehoidlast, mis tõi kaasa veepinna languse kuni 5 meetrit. Ilmselgelt kannatas sellise veepinna languse tõttu nii loodus kui ka veekogu äärsed elanikud, kuid vajadus tagada joogivesi oli kaalukam nõue.

Ülekaaluka avaliku huvi sisustamisel on kindlasti oluline ka õiguskindluse põhimõtte rakendamine, mis tähendab, et kui isikule on antud mingi soodustus, siis tohib seda ära võtta ainult juhul, kui avalik huvi tegevuse vastu on ülimalt suur.

On oluline, et erinevate huvide puhul on kohustuslikus korras ette nähtud avalikule võimule kohustus kaaluda, kumb huvi on suurem – avalik huvi teha mingit tegevust peab kaaluma üles huvi, et sellist tegevust ei tehta. Näiteks väikese asumi elaniku huvi elada väljakujunenud elukeskkonnas võib olla väiksem riigi huvist tagada taristu olemasolu (nt Tallinna–Tartu maantee näol) või omavalitsuse huvist saada juurde elanikke (nt korterelamute ehitamine väikeelamute piirkonda).

Huvide kaalumisel ei saa aga lähtuda emotsioonist, vaid tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest, uuringutest ja analüüsidest, sest huvide vastandumisel on avalikul võimul kohustus oma tegevust põhistada ehk üheselt ja selgelt faktidele toetudes argumenteerida, miks peab tegema just nii, nagu soovitakse. On oluline, et kui sellist argumentatsiooni ei ole esitatud, siis ei ole järgitud õiguspärase tegevuse põhimõtteid. Kohtusse pöördumisel toob see aga kaasa selle, et kohus tühistab tehtud otsuse.

Kui palju inimesi on vaja?

Kui edaspidi sisustatakse „ülekaalukat avalikku huvi“ kui paljude inimeste vastuseisu, siis ei ole enam olulised uuringud ja muud tegelikud faktilised asjaolud, vaid loeb ainult see, kas ja millal loetakse vastuolevate inimeste arv piisavaks. Kas ligi 9000 Hiiumaa inimese vastuseis mereala tuulikupargile on piisav või peaks inimesi olema 12 000? Või peab lisaks inimestele olema kavandatava tegevuse vastu ka omavalitsus või äkki peab olema vastu mitu omavalitsust?

Ja kui otsuse lõpetada planeerimismenetlus võib teha ilma uuringuteta, siis kas kehtestamise otsuse puhul võib ka samamoodi käituda ehk lihtsalt avalik võim ütleb, et ülekaalukast avalikust huvist tulenevalt on vaja sellist tegevust teha ning tegevusega kaasnevad mõjud ei oma tähtsust, sest uuringud jms ei ole vajalik? Sellisel juhul ei ole aga planeerimismenetlusel enam mõtet, sest otsuseid ei tule enam langetada argumentidele toetudes ega erinevaid huve kaaludes.

On üldteada ütlus, et liblika tiivalöök Amazonases võib põhjustada tormi Euroopas. Kas inimeste vastuseisu sisustamine ülekaaluka avaliku huvina ei ole antud juhul liblika tiivalöök planeerimisseadusele?

Jaga lugu:
Hetkel kuum