Ka rahva võimuga kaasneb vastutus

Suhtlusmeedia internetis, seadmed, mis on peagi taskus kõigil maailma inimestel ning aina võimsam võrk, mis levib ka põhjapoolusele ja maa alla, annavad tavalise inimese kätte ülisuure võimu.

Kui võim on rahva käes, kes siis tegelikult vastutab? Vastus on lihtne – igaüks meie seast. Pole enam võimalik tõmmata piiri parlamendiarutelu ja õllelauavestluse, ajaleheartikli ja sotsiaalmeediapostituse vahele. Nende kaal on võrreldav ja vastavalt peab ka nende sisu olema võrdselt usaldusväärne ning vastavuses nii õigusaktide kui ka heade tavadega.

Praegu see nii ei ole ning seetõttu ei saa rahva võimu pidada legitiimseks. Avalikes aruteludes saab osaleda igaüks, kellel on internetiühendus. See aga ei tähenda, et kõik on igas küsimuses kompetentsed kaasa rääkima. Mõistlikumad hoiavad suu kinni, kui midagi asjalikku öelda pole. Paljud aga ei mõista isegi seda, et nad suurt midagi ei mõista. Nii jääbki rahvaarutelus peale mitte konsensus, mitte kõige targem, ning isegi mitte need, keda on rohkem. Peale jääb see, kes kõvemini karjub.

Kõvema kõla meedias võib aga saavutada populismiga, ostetud turunduse või reklaamiga, ühismeedia algoritmidega ja mitmel muul moel, mil pole mingit pistmist jutu sisulise kvaliteediga.

Kuna teadmistest jääb sageli puudu, on avaliku arvamusega ka lihtne manipuleerida. Faktid ei loe, sest neid mõistavad nagunii vähesed. Märksa paremini toimib äraproovitud propaganda- ning demagoogiaklassika.

Kuulajaskond õpib parimatelt, lastes ka omavahelises vaidlemises käiku kogu manipuleerimise skaala, alates valetamisest ja sildistamisest ning lõpetades laimamise ja ropu sõimuga. Seda kõike ei tee kaugeltki ainult botid ja trollid, vaid täiesti luust ja lihast tuttavad inimesed.

Tulemuseks on must-valge maailm, kus tuleb valida pool. Ei ole enam heaks tooniks esitada küsimusi ega kaaluda valikute plusse ja miinuseid. Kes liiga palju pärib ja kajakojale vastu huikab, seda ei usalda kumbki vaidlev leer ja selle hääl läheb n-ö kaduma.

Need asjaolud muudavad minu silmis avaliku arutelu kui demokraatia triumfi ja võimu teostamise vahendi praegu veel ebaefektiivseks, kohati ka ebaeetiliseks ja ebaseaduslikuks.

Kahjuks pole realistlik loota, et Eestis leiutatakse imerelv, mis lahendab hoobilt selle globaalse probleemi. See aga ei tähenda, et me midagi teha ei saa.

Kas ja kuidas hüperpoliitikat virtuaalruumis õigusaktidega reguleerida, peab otsustama seadusandlik võim. Mõne probleemi lahendamiseks piisab olemasolevate seaduste rakendamisest. Näiteks laimamine ja ähvardamine on karistatav reaalses maailmas ja siin peab nulltolerantsi saavutama ka internetis.

Kindlasti tuleb paika panna, kuidas avalikku arvamust mõõta, et vältida kõige kõvemini karjuja või kõige osavama manipulaatori pealejäämine. Kui pangad ja sotsiaalmeedia teavad meist kõike, siis peaks ka e-riik suutma leida usaldusväärsed tehnilised lahendused selleks, et rahva hääl kuuldavaks teha.

Naiivne oleks arvata, et reeglitega saab ja peab ära keelama igasugused segased sõnumid. Siit-sealt ja samm-sammult võiks aga avaliku arvamuse menetlemise protseduuri korrastada küll, et vältida demokraatia ja poliitika muutumist täielikuks tsirkuseks, millel enam tegelikkusega midagi pistmist ei ole. Praegu tundub, et asjad hakkavad just sinnapoole kiskuma.

Otsa võib lahti teha rohujuure tasandil. Hea näide on kampaania „Kust sa tead?”. Oma reeglid saab paika panna iga üldkasutatava veebilehe pidaja. Pikapeale muutuvad need normiks ega tundu enam kellelegi vabaduse piiramisena.

Ka näiteks praegu iseenesestmõistetavad autos turvavöö kinnitamise nõue ja oma lemmiklooma tänavale viskamise keeld said alguse mitte valitsejailt, vaid probleemide teadvustamisest huvigruppide tasandil.

Iga arvamusliider, kõneisik või lihtsalt aktiivne kodanik võiks alustuseks teha reeglid iseendale, mis välistaksid rumaluste ja valede levitamise ning ebaeetilise käitumise avalikes aruteludes. Oma reeglite sõnastamine aitab ka teadvustada, mil määral ja milleks on enesekontroll avalikus arutelus vajalik. Teadvustamata enesetsensuur viib, nagu mahasurutud psüühilised probleemidki, probleemide kuhjumisele (kollektiivses) alateadvuses, mis varem või hiljem plahvatavad märksa vihasemas ja ohtlikumas vormis.

Kui reeglite koostamine tundub liiga tülikas, siis alustuseks aitab järgmine nipp: kujutlen, et olen rahvasaadik ning mu jutust tehakse avalik otseülekanne. Kui sel viisil suudan väärikalt ning põhjendatult arutelu jätkata, siis on kõik väga hästi. Kui ei, siis hoian parem suu kinni ja näpud klaviatuurist eemal.

Et Eesti elu areneks, peavad valitsejad häid valikuid tegema. Meie oleme nad valinud ja meie võime neile ka öelda, mida teha on vaja. Kuid mida ja kuidas me õigupoolest ütleme, sõltub juba puhtalt meist endist. Nii et ka rahva võimuga kaasneb vastutus.