Las ettevõtjad aitavad valvata konkurentsi üle

Konkurentsi järelevalve on väga tähtis tururegulatsiooni element. Isegi nii tähtis, et konkurentsiinimesed nimetavad seda majanduse põhiseaduseks. Siiski pole see mingi võluvits, millega kõiki maailma hädasid ravida,  vaid üks instrument terves vahendite ahelas normaalse turu toimimiseks. Ja muide, võistlus peab käima turul, mitte kohtusaalis.

Konkurents on nagu ahelreaktsioon tuumapommis, selleks peab olema kriitiline mass. Kui kriitiline mass ületatakse, siis konkurents toimib, ja kui seda ei ole, siis ei ole ka konkurentsi. Teiseks, põhireeglistik on lihtne: suur poiss ei tohi väiksemale „ketukat” anda (turgu valitseva seisundi kuritarvitamine) ja väiksed poisid ei tohi teha kolmandatele „kambakat” teha (keelatud lepingud). Kolmandaks on konkurentsijärelvalve paljuski hinnanguline ja suhteline. Igal konkreetsel juhul hinnatakse tõendite kogumit ja selle mõju turgudele.

Paarikümne aasta eest oli maailmas konkurentsi järelevalves kaks enam-vähem stiilipuhast süsteemi: USA süsteem pidas kartellikuritegusid raskeks, kriminaalseks. Põhjamaade süsteem oli rohkem vahekohtulik ja ettekirjutusi tegev süsteem. Esimest tüüpi süsteemid lähtuvad karistamisest ja lootusest, et karistused võtavad teistel ettevõtjatel tahtmise turutõrkeid tekitada. Teised pidasid uurimise esimeses faasis ettevõtjatega läbirääkimisi, selgitasid välja turgu moonutavad asjaolud ja tegid ettevõtjatele kohustusliku ettekirjutuse olukorda parandada, ennistada või hoiduda teatud tegevustest.

Eesti konkurentsijärelvalve on paarikümne aasta jooksul kasutanud mõlemat süsteemi. Mõlemal on oma head ja vead. Kuidas minna kolmandasse aastakümnesse?

Võiksime eeskuju võtta brittidelt: nende menetluste arv on umbes sama mis meil, kuid ressursi põhiosa on suunatud konkurentsiaudititele. Seega panustatakse ettevõtjate kaasamisele ja ennetustööle. See on hea näide, kuidas  riik suudab väheste ressurssidega saavutada tõhusaid tulemusi.

Konkurentsiauditi mõte on, et konkurentsi järelevalve ametnikud lammutavad koostöös ettevõtjatega firma tegevuse „pulkadeks” ja hindavad igat tegevust konkurentsitõrke seisukohalt. Fikseeritakse ja kaardistatakse ohtlikud tegevused, pannakse paika iga töötaja vastutus ja tegutsemine kahtlases olukorras. Tegelikult tähendab see üleminekut konkurentsijärelvalve iseteeninduslikule vormile, mis vabastab järelevalve administratiivset ressursi, pannes need kohustused ettevõtjale. Inimlik ja tõhus. Sellise süsteemi poole peaksime püüdlema.

Autor: Peeter Tammistu, Vilja Kiisler