Parem õudne lõpp kui lõputu õudus

Eesti suusatajate kinnipidamine Austrias Seefeldis põhja suusaalade maailmameistrivõistlustel näitab, et ei suusaliit ega ka Eesti Olümpiakomitee pole kahjuks dopinguprobleemi sportlaskonnas ega avalikkuses piisavalt teadvustanud. Äripäeva hinnangul leiaks turundus- ja reklaamiraha nii Eesti tippspordis kui ka kultuuris kindlasti parema paigutuse kui end üsna lootusetult skandaalidesse mässinud murdmaasuusatamises. Sporti toetada soovivad ettevõtjad aitavad ala puhastumisele kaasa, kui seovad sponsorluse otseselt aususe nõudega. Rahakraanide kinnikeeramisel oleks kahtlemata distsiplineeriv ja hoiakuid suunav mõju.

Spordiorganisatsioonide ja ametnike teadlik tegevusetus või keerutamine mitme senise dopinguloo puhul on kujundanud ühiskonnas hoiaku, mis ei mõista valemängurlust ühemõtteliselt hukka. Just seetõttu seisamegi silmitsi järjekordse kahtlusega. Kui Eesti värvides sporditipud on rahvusvahelisel areenil kõige negatiivsemas mõttes rambivalguses, määrib see meie riigi ja ka ettevõtjate mainet. See kahju pole väike. Piinlikkust on raske rahas mõõta, kuid Eesti on soovinud end näidata talisporti edendava riigina. Meie ettevõtjad ja maksumaksjad on investeerinud miljoneid eurosid valdkonna rajatistesse (Tehvandi, Kiviõli, Kõrvemaa, Valgehobusemäe, Kuutsemäe, Viimsi jt keskused).

Suusaliidu esindajad on Seefeldi juhtumit kommenteerides öelnud, et „on valmis osutama igakülgset kaasabi tõe väljaselgitamiseks“ ning möönnud, et „antud juhtum heidab kahetsusväärselt halba valgust nii Eesti suusaspordile kui kogu Eestile“. Samas on alaliit tunnistanud infopuudust ja kurtnud muu hulgas sedagi, et juhtumiga seotud oluliste isikutega puudub kontakt. See pole kuigi üllatav olukorras, kus suusaliit on lasknud aastaid ühe meeskonna sees võimutseda teisel meeskonnal (MTÜ Team Haanja). See on kokkuvõttes viinud süsteemselt puuduliku organisatsioonini, mis loob eeldused kõikvõimalike kõverskeemide tekkeks. Kui seesmine enesekindlus ja usaldus puuduvad, ei suudeta anda ka avalikkusele ja sponsoritele usaldusväärseid sõnumeid. Liidu kodulehel edastatud missioon “tagada suusaspordi rahvusvaheline edu, populaarsus ning järjepidev tasakaalustatud areng, edendamaks tervislikku ja ausat sporti” mõjub pigem irooniana.

Esmalt peab suusaliit Seefeldi skandaali puhul tegema koostööd Rahvusvahelise Dopinguagentuuri (WADA) ja Rahvusvahelise Suusaliiduga (FIS) ning teavitama Eesti avalikkust üksikasjadest. Edasi vajab Eesti murdmaasuusatamine aga sarnast suurpuhastust, nagu tegi Soome 2001. aasta Lahti MMi dopinguskandaali järel. Kahtlustega seotud isikuid ei tohi kohelda siidikinnastes, korraldades neile osavate advokaatide ja JOKK-skeemide abil „pehmeid maandumisi“. Niisugused isikud tuleb ala juurest eemaldada. Dopingu ja sellega seotud kahtlase tegevuse suhtes valitsegu nulltolerants. Suusaliit peab mõistma, et kui korda majja ei saada, langeb vari ka ausatele sportlastele ja see mõjutab ka nende rahalist toetamist.

Me vajame tippspordis rohkem eeskujusid, nagu karjääri lõpetanud Gerd Kanter. Kettaheite olümpiavõitja ise ja tema meeskond on olnud puhta spordi eestkõneleja, olles koos Eesti Antidopinguga sellesisuliste algatuste edendaja.