Kas toorainehindade lõputu tõus jätkub?

Hinnakujundajana oli ääremärkusena oli ära toodud ka ootused järgneva saagi kohta.

Paraku oli põhjalikus artiklis välja toomata jäänud toorainete hinnatõusu üks olulisemaid ning ilmselt käesoleva tõusutsükli kõige olulisem põhjus – keskpankade, eriti USA Föderaalreservi rahapoliitika. Dollari, euro ning jeeni rekordmadalad intressid ning USA keskpanga rahapoliitika lõdvendamise teine voor (QE2), mida lihtsustatult võib nimetada ka rahatrükiks, on kergitanud finantsturge, eriti järsu tõusu on teinud toorainete hinnad.

Olen tooraineturge jälginud peaaegu 15 aastat, aga nii üksmeelset hinnatõusu, kus tõusevad kõikide börsikaupade hinnad, ma ei mäleta. Kui juhtuski, et mõne tooraine hinnatõus jäi algul veidi venima, siis peagi tehti mahajäämus kiiresti tasa. Nii oli puuvilla hind liikunud alates 1995. aastast vahemikus 40-80 USA senti nael kuni eelmise aasta suve lõpuni, siis aga hakkas kiire liikumine uutele rekorditele. Möödunud aasta 20. septembril kerkis puuvilla hind esimest korda üle ühe dollari taseme ning 8. oktoobril kerkis see juba 1,198 dollarini nael, mis oli siis ametlikult kõrgeim hind alates 1870. aastast, mil loodi New Yorgi puuvillabörs. Täna maksab puuvillanael  üle 1,76 dollari ning kõigi aegade kõrgeimast hinnast jääb puudu vaid mõni  protsent. Mississippi ajalooühingu andmetel kerkis puuvilla hind rekordtasemele 1,89 dollarini nael Ameerika kodusõja ajal aastatel 1861-1865, kirjutas The New York Times.

Või teine näide. Jaanuari keskel kirjutasin toorainekommentaari ajakirjale Inseneeria, kus märkisin, et ühe vähese erandina oli kakao hind kerkinud viimase poole aastaga vaid kaks protsenti. Käsikirja ärasaatmisest oli möödunud aga vaevalt nädal, kui hakkasid tulema uudised kakao hinna kerkimisest rekordtasemele. Viimase kuuga ongi kõige rohkem tõusnud puuvilla (19%), riisi (15%) ja kakao hind (15%).

Nagu öeldud, on toormehindade peamiseks tõusumootoriks mitte niivõrd nõudluse suur kasv, millel on samuti oma osa, vaid keskpankade lõtv rahapoliitika madalate intresside ja nn rahatrükkimise näol. Esiteks, rahatrükk tekitab finantsturgudel liigset likviidsust, millele investorid otsivad tulusamat rakendust. Teiseks, toormetega kaubeldakse peamiselt tulevikutehingute turgudel – nii börsidel kui ka börsiväliselt. Ainuüksi Londoni Kontinentidevahelisel börsil (ICE) on toornafta kauplemise päevane maht viis korda suurem kui nafta kogutoodang. Tulevikutehingud baseeruvad aga reeglina laenurahal. See tähendab, et mida madalamad on intressid, seda suuremad on kauplemismahud. Kuna suurem osa tooraineturgudest on dollaripõhised ning Ühendriikide valuuta baasintress on sisuliselt null, siis pole ka mingi ime, et toormete hinnad liiguvad taevastesse  kõrgustesse.

Jaanuari lõpus toimunud Davosi majanduskonverentsil toimunud paneeldiskussioonidel valitsesid peamiselt optimistlikud toonid. Uudisteagentuur Bloomberg kirjutas, et pankade ja investeerimisfirmade juhid pühendasid vähem aega aruteludele ning rohkem kohtumistele klientide ja vastuvõttude-pidude korraldamise ja ise neil osalemisega.

Üsna üksikuks hüüdjaks hääleks kõrbeks oli Londonis asuva konsultatsioonifirma Oliver Wyman partner Barrie Wilkinson, kes hoiatas, et aastal 2015 ähvardab maailma uus finantskatastroof – toorainemulli lõhkemine. Tema sõnul on eelmise kriisi põhjused – lõtv rahapoliitika ning kaubanduse tasakaalustamatus veel suurem kui mõned aastad tagasi. Konsultatsioonifirma raportis märgitakse, et pangad ei soovi aktsepteerida väiksemaid omakapitali tootlusi (ROE), mida sunnivad neile peale finantsasutustele peale pandud uued regulatsioonid. Seetõttu otsivad nad suuremaid tootlusi tooraine- ja arenevatelt turgudel. Raportis toonitatakse, et pankade juhid ja aktsionärid peaksid ükskord mõistma, et varasemate aastate suured tootlused ei ole jätkusuutlikud ning nad peaksid paremini monitoorima riske, seda eriti valdkondades, kus kasumid on ebatavaliselt kõrged. Vastasel korral kordub kõik uuesti.

Toormehindade tõusu jätkumine sõltub peamiselt suurriikide, eriti USA keskpanga poliitikast. Niikaua kui jätkub rahapoliitika lõdvendamine, jätkub ka hinnatõus, trendi muutumiseks on vaja baasiintresside tõstmist.

Autor: Tõnis Oja, Villy Paimets