"Kahekordistame palgad"

Teiste riikide ees särisevad vorstid ja lihavaagnad on lookas.  Liidukantsler Angela Merkel peab manitseva lauakõne, kus soovitab Kreekal ja Hispaanial eeskuju võtta lauanurgas kapsalehti söövast peaminister Andrus Ansipist, olevat säästlik ja tervislik. Seltskond kiidab Merkelile takka ja hakkab mõnuga liharooga järama. Neelud liha järele käivad ka Ansipil, kuid uhkusest tuleb tal kapsalehti edasi mäluda.

USA majandusteadlane Paul Krugman paneb tähele, et vaatamata tervislikule taimetoidule näeb eestlane kõhetu välja. Teadlane teenib seepeale pahameelepuhangu president Ilveselt, kellega on solidaarne kogu maailma meedia ja teised arvamusliidrid.

Eesti oli mullu ja ehk on ka tänavu eurotsooni kõige kiirema majanduskasvuga riik. Riigivõlg on olematu. Meid seatakse oskusliku majandamise eeskujuks maailma vägevatele. Kurva paradoksina oleme eurotsooni vaeseim liige. Ostujõud jääb meil kordades maha ka neist eurotsooni paharettidest, kes on patustanud defitsiidi ja riigivõlaga. Me kõik teame, kui karjuvalt ebaõiglaselt väike palk on Eesti tegutseval arstil või ehitajal võrreldes sellega, mida saab sama töö eest Soomes. Meil on lohutav seletus: nõukogude pärandist lahtisaamine võtabki aastakümneid.

Venemaal palgad suuremad. Minu hea sõber Andrus Vaher, kellega me 1992 koos Äripäevas alustasime, siirdus 2002 Venemaale juhtima sealset majandusajalehte. Toona oli Eesti elatustase Peterburi omast üksjagu kõrgem ning meie ajakirjanikud said palka 25–30% rohkem. Kümme aastat hiljem on Eesti Euroopa Liidus, Schengeni viisaruumis ja eurotsoonis.  Putini Venemaal areneb ühiskond justkui tagurpidikäigul. Paraku kuulsin Andruselt kurioosumit. Ajakirjanike palgad pole Peterburis Eesti omadele mitte ainult järele jõudnud, vaid ka 25–30% võrra mööda läinud. Täna on Eesti tugeva ajakirjaniku brutopalk 1000 eurot. Peterburis ajakirjanik selle raha eest tööd ei leia. Samasugused käärid on ka müügimehe, sekretäri, raamatupidaja keskastme juhi või  peadirektori ametis. Turuolukord ongi selline. Venemaalased naudivad ka madalamat kütuse ja kommunaalkulu ja kõrgepalgaliste puhul on palgakuludelt regresseeruv sotsiaalmaks.

Mediaanpalk oli aga maksuameti andmetel selle aasta esimeses kvartalis 757 eurot inimese kohta, millest omakorda läheb maha tulumaks. Arenenud Euroopas jääb keskmine 2000 ja 4000 euro vahele ning kohati on käärid konkreetsete ametite vahel veel palju suuremadki. Euroopa standarditest on meil tohutu mahajäämus pea kõigis ametites kuni Eesti Energia juhini välja.

Ärge nüüd arvake, et mina kui ärilehe väljaandja olen pööranud sotsiaaldemokraadiks. Selle asemel, et kiita eksportööride madalast tööjõukulust tingitud konkurentsieelist, soovin ma kõigile kõrgemat palka. Me kiidame eksportivaid ettevõtteid, kuid kipume unustama, et elame ise veel kodumaal, ja soovime, et ka siin ehitataks maju, käivitataks uusi ettevõtteid ja et me saaksime tarbida samal mugavustasandil nagu Euroopa. Paraku pole madal ostujõud ning väike ja kahanev turg välisinvestorile atraktiivne ja kodumaised edukad eksportöörid investeerivad teenitud kasumit üha sagedamini välismaale. 

Aastatel 1991–2007 vähenes vahe eestlase ostujõu ja Euroopa keskmise vahel jõuliselt ja pidevalt. Aastast 2008 Lehman Brothersi kriisi järel pole aga eestlase ostujõud enam Euroopa keskmisele lähenenud. Väikese palgatõusu on ära söönud inflatsioon. Käärid tugevamate eurotsooni riikide palkadega on koguni mõne  pügala võrra suurenenud. Andrus Ansipi retoorikast on täielikult kadunud viie rikkama riigi hulka jõudmine ja rahandusminister Jürgen Ligi paistab tahtvat üldrahvalikku säästukuuri pikendada vähemalt oma põlvkonna kadumiseni.

Magavale kassile hiir suhu ei jookse. Mulle tundub, et Eesti poliitilist ja osalt ka ärieliiti on eduka reageerimise järel 2008. aasta kriisile tabanud  eneseimetlemine ja seisak. Muresid ei teadvustata, tulevikuvisioonid on lahjad. Või olen ma liiga kannatamatu? Äkki on Eesti riik nõutud majandusreformid teinud, meil pole võlgu ega defitsiiti ning meie elatustase ongi seetõttu juba lähiajal raketina tõusmas? Ei tundu tõenäoline. Pigem võiks karta Kreeka ja Hispaaniast lähtuvat uut langust, kus praeguse olukorra säilitamine paistaks isegi saavutusena.

Magavale kassile hiir suhu ei jookse. Peame endale teadvustama, et väike sissetulek on praegu probleem number üks ja see tuleb lahendada. Pole vaja kohe viie rikkama riigi hulka. Esimeseks eesmärgiks võiks olla inimeste sissetuleku kahekordistamine, millega jõuaksime lähemale Euroopa keskmisele. Ülesanne on keeruline ja väljakutsuv. Kuid me saime hakkama iseseisvuse taastamise, Euroopa Liitu astumise ja eelarve tasakaalus hoidmisega väga keerulisel ajal. Miks ei võiks me hakkama saada ka nii elementaarse asjaga nagu sissetuleku kahekordistamine?

Autor: Igor Rõtov, Vilja Kiisler