Kross: Nord Stream vol 2: ikka ei

Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeval teatati, et Nord Stream on esitanud Eestile eeltaotluse uuringute teostamiseks meie majandusvööndis.  Niipalju kui ajakirjandusest aru saada, on tegemist Nord Streami gaasitoru uute harude rajamiseks vajalike uuringutega, mis toru rajajate arvates ilmselt võiksid seekord kulgeda läbi Eesti vete.

Mäletatavasti esitas Nord Stream samasuguse taotluse toru esimese etapi rajamise eel 2007. aastal. Eesti andis siis selge ja kiire eitava vastuse. Seda tehti küll olukorras, kus ka Soome ja Rootsi ei olnud veel Nord Streami suhtes selget seisukohta kujundanud, kuid vaevalt lootis Eesti, et meie veto projekti päriselt seiskab. Tänaseks on läinud nii nagu tollal mitmed, ka siinkirjutaja, ennustasid. Eesti kaotas võimaluse projekti mingilgi määral mõjutada või selle oma vetesse lubamise eest mingisugustki vastukaupa nõuda, toru esimene etapp ehitati läbi Soome ja Rootsi vete ja Venemaa ja Saksamaa vältisid tülikat väikeriiki nõupidamistelaua taga.

Võimalik, et Eesti valitsus hindas tollal õigesti oma võimekust või täpsemalt võimetust geopoliitilises energiajulgeoleku mängus tõsiseltvõetavalt kaasa rääkida. Sellist võimetust on küll kahju tunnistada, aga vähemalt otsustati sellisel juhul 2007 ainuõigesti. Eesti ütles selgelt välja seda, mida teised Läänemere äärsed väikeriigid ei julgenud.  Need väikeriigid, kellest Saksamaa ja Venemaa kurva traditsiooni vaimus suurte tehingute tegemisel mööda läksid. Eesti ütles selgelt, et tema arvates ei ole ei meie ega Euroopa huvides energiasõltuvuse suurenemine Venemaast ning Vene energeetilise tugevuse kasv. Sisuliselt öeldi, et kuigi Eesti seda protsessi muuta ei suuda, ei kavatse ta vähemasti hakata sellele kaasa aitama.

Täna oleme olukorras, kus halba projekti potentsiaalselt tasakaalustada võivad majanduslikud või diplomaatilised kompensatsioonid ei ole enam päevakorras. See rong läks ära viis aastat tagasi. Venemaa on näidanud, et ehitab torusid nii, nagu tahab, ja Eesti võib need torud ehk mõne miljardi kallimaks muuta sundides Venemaale peale kallima trassi, aga mitte ära jätta.

Julgeolekupoliitliselt ei ole seis Läänemere ümber viimase viie aastaga oluliselt muutunud, ainult Venemaa ambitsioon oma piiririike ja üha laiemat regiooni mingil moel kontrollida on selgemalt välja joonistunud. Sisuliselt on Eestile otsuse kaalumiseks jäänud ainult vastuargumendid. Nimelt julgeolekupoliitlised ja keskkondlikud. Mõnede ekspertide väide, et Nord Streami lubamine võiks sulatada Eesti-Vene jäiseid suhteid, sai hiljuti kaudse hinnangu president Putini administratsiooniülemalt. Mäletatavasti ütles Tallinnas korvpalli vaatamas käinud Sergei Ivanov, et ta ei näe Eesti-Vene suhete paranemise võimalust järgneva 20-30 aasta jooksul. Kui Nord Stream 2 lubamine Eesti vetesse oleks Venemaa juhtkonna silmis suhete paranemise võti, oleks Ivanov võinud kasutada oma Tallinna-visiiti sellest projektist Eesti juhtkonnaga rääkimiseks. Ivanov pidas aga vajalikuks ajakirjaniku vahendusel teatada, et suhete paranemiseks pole mingit nähtavat varianti. Selgemat sõnumit on ju keeruline anda.

Seega on 2012 Eestil oluliselt lihtsam otsustada kui 2007. Tollal langetatud eitav otsus võib olla vaieldav ja võib vähemalt teoretiseerida, et me jätsime kasutamata ehk mängu vääriva avangu rahvusvahelises energiapoliitikas kaasa rääkida. Täna muudaksime oma 2007. aastal langetatud arusaadavate julgeoleku- ja keskkonnakaitse põhjendustega väärika otsuse jah ütlemisega lihtsalt naeruväärseks.