ÄP: Keerame Nord Streami ümber emotsioonid maha

Nord Stream on Eesti välisministeeriumile esitanud taotluse saada meie majandusvetes uuringute tegemise luba, et rajada siia veel üks gaasitoru.

Kuna Eesti otsusest Nord Streamile luba anda või andmata jätta ei sõltu eriti midagi, siis ei peaks seda ka üle tähtsustama. Teine toru tuleb niikuinii, kas Eesti seda lubab või mitte – ilma meie loata ei tuleks ta lihtsalt meie majandusruumi. Viimast ei pea lubama, sest Eesti ei saa projektist ei poliitilist ega ka pikemaajalist majanduslikku kasu: mõne laoplatsi rajamine kosutaks küll lühikese aja jooksul mõne ettevõtja kukrut, aga kui toru on valmis, lõpeks ka rahavoog. Meie ettevõtted selle projekti tarvis midagi välja ei mõtle ega tooda. Olulist tööhõivet Nord Stream Eestile ei tähenda. Eesti energiavarustust Nord Stream ei paranda – Eesti sealtkaudu energiat ei saa ega hakkaks saama ka uue toru korral, ja seda eesmärki pole meil kunagi ka olnud. Niisiis pole põhjust uuringutele jaa-sõna öelda pelgalt selle pärast, et Soome nii teeb.

Majanduslik kasu on asjade praeguses faasis selgelt toru rajajate, mitte meie poolel. Meie majanduslikust kasust rääkida saaksime alles siis, kui olemasolev või kavandatav toru jookseks mööda maad: siis tuleks maksta transiiditasu. Ka oleks siis keskkonnanõuded hoopis karmimad, kui nad praegu on.

Poliitilises plaanis aga on Nord Streamiga seotusse suhtutud liiga emotsionaalselt. Mõnes mõttes on see ka arusaadav. Kui valitsus septembris 2007 otsustas, et Eesti Nord Streamile gaasitrassi rajamiseks tarvilike uuringute tegemise luba ei anna, siis oli kogu ühiskonda raputanud pronksiöödest möödas vaid napilt viis kuud. Järgnes propagandasõja mõõtu kiskuv reaktsioon Venemaalt ja küberrünnakud. Kohe varsti, 2008, puhkes Gruusia sõda, mis süvendas siinseid hirme veelgi. Gerhard Schröder oli otse Saksamaa kantsleri kohalt Gazpromi palgale läinud juba pisut varem, kuid Schröderi väikeriike, sh Eestit maha tegeva mälestusteraamatu esitlemine Moskvas jäi just aega, mil Eesti valitsus Nord Streami asjus otsust langetama valmistus.

Eeldatavasti jääb uuringute luba andmata ka seekord: valitsusparteide esindajad annavad teada, et põhilised argumendid Nord Streami vastu pole vahepeal muutunud. Venemaa võivat toru ümber koondada oma sõjalaevad, ja konfliktide pinnas ongi loodud. Siiski pole ilmselt Eesti „ei“ ega „jaa“ võimuses pole konflikte ära hoida, kui Venemaa peaks tahtma neid algatada. Teisest küljest aga võib Nordstreami hiiglaslik rahavoog Venemaad hoopis kainestada ja meie julgeoleku seisukohalt pigem kasulikuks osutuda.

Võimalik “ei” ei tähenda, et peaksime arutelu suhtes kõrvad lukku panema ja toimuvat ignoreerima. Ka projektile oma heakskiitu andmata võime oma arvamust avaldada nii kodus kui ka mujal Euroopas. Ent selleks, et Nord Streami toetada ja selles osaleda, peaks meile endile selge olema, missugust kasu me sellest saada võime – ja missugust kasu me üldse soovime. Praegu on see läbi mõtlemata ja sõnastamata.

Poliitikutel oleks aga aeg loobuda Nord Streamiga hirmutamisest populistlikel eesmärkidel. Majanduslikke argumente on palju kergem kaaluda siis, kui poliitilises plaanis on hirmutamise komme kadunud.

Autor: 1185-aripaev