Töökiusu loo autorid: ohvrit alandatakse süsteemselt

Töökiusu vastu seismiseks läheb tarvis sama, mis teistegi ühiskondlike probleemide puhul – rääkimise jõudu, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

“Teinekord tõusin hommikul hambad ristis, ma ei tahtnud sinna minna. Ma läksin vägisi,” kirjeldab üksikema Sveta töötamist õmblusvabrikus väikelinnas Türil, kus peale õmblemisega raha teenimise muid valikuid palju ei olnud, et last ära toita. Nii töötas ta aastakümneid kohas, kus valitses pidev töötajate alandamine.

Kui töökiusamise ohvriks langenud inimene ei saa töökohas abi ning on psühholoogiliset viidud nii kaugele, et peab töölt lahkuma, on tal õigus saada hüvitist, mida peab maksma tööandja.

Tööinspektsiooni infoliinile helistatakse väga palju töökiusu murede pärast, ütles inspektsiooni peadirektori asetäitja Meeli Miidla-Vanatalu. Paraku jõuavad töövaidluskomisjoni ette ikka vaid üksikud töökiusu juhtumid.

Ettevõtted on harjunud küsima, milline auto valida, kui suur peaks olema sissemakse ja milliseks kujuneb kuumakse. Üha enam tasub aga enne neid küsimusi küsida midagi põhimõttelisemat: kas ettevõttel on üldse vaja autot omada?