Infotehnoloogia areng -- paar-kolm gigabaiti tarbetut kraami laua nurgal

Suurte andmehulkade transportimine on saanud suhteliselt igapäevaseks, selles on oma roll kindlasti nii andmekandjate mahu kasvamisel ja hinna langemisel kui ka arvutite kiiruse kasvul. Enam ei viitsi mõelda, kas seda või teist asja ikka on nii suures mahus tarvis säilitada või kaasa võtta -- ah, viskan igaks juhuks optilise peale, vahest tuleb hiljem kasuks. Niimoodi mul vedelebki lauanurgal paar-kolm gigabaiti rohkem või vähem tarbetut kraami.

Veel aastat kaks tagasi lubasin endale luksust liikuda ringi flopikuhilatega, millest reeglina paar-kolm tükki sihtkohta jõudes enam lugeda ei kannatanud. Täna ei kujutaks enam ette, et oleks võimalik vajalikus mahus tööd teha ja konkurentsis püsida ilma korraliku andmekandjata.

Mida ma mõtlen korraliku andmekandja all? Kindlasti on korralik andmekandja ketas. Ajast aega on püütud selleks pakkuda ka erinevaid lindiseadmeid, kuid kahjuks puuduvad lindil mitmed omadused, mis kettast hõlpsalt kasutatava seadme teevad. Kõigepealt, kettal olevale informatsioonile saab kiiresti ligi, sõltumata sellest, millises ketta otsas (osas) see ka ei asuks. Lisaks veel see, et ketas on enamasti kiirem, kasutatav samal moel kõvakettaga ega nõua erilist tarkvara.

Teine oluline punkt andmekandja puhul on see, et ta oleks vähemalt teie tegevusalal levinud ja te võiksite tõesti võtta seadmest ketta, selle taskusse pista, linna teise serve jalutada ja seal sama sorti seadmesse pista ning kettal olevat infot kasutada. Lisaks sellele, et ketast on märksa hõlpsam tassida kui kogu seadet, tasub mainida, et sugugi mitte kõik kettaseadmed pole mõeldud igapäevaseks ringitassimiseks.

Bernoulli-seade tundub kannatavat pidevat tassimist üsna hästi, magnet-optilisi seadmeid on mul aga kulunud juba kaks, ja seda peaasjalikult seetõttu, et MO-ketas polnud veel piisavalt tuntud ja ma pidin oma kettaseadmele iga päev paar linnaekskursiooni tegema.

Kui suur aga on «suuremahuline andmekandja»? Hetkel võiks alampiiriks lugeda 100MB, ja sellise mahuga seadmed peaksid olema hinna poolest kättesaadavad igaühele, kellel vähegi soovi on veidi suuremaid andmehulkasid liigutada või oma infost varukoopiat teha.

Selliseks igamehe-kandjaks on kindlasti Iomega Zip, mille lihtsam verisoon printeripordi kaudu arvutiga ühendub -- see on küll aeglasem kui SCSI-liides, kuid (a) teil pole vaja osta SCSI-kaarti ja (b) te võite kindlad olla, et saate selle seadme käima suvalise arvuti küljes, olgu see külaskäik naabrimehe juurde uuemate mängude järele või presentatsioon potentsiaalse kliendi juures.

Kui 100MB-seade tundub odav, siis näiteks 4GB magnet-optiline seade rabab esimesel hetkel kindlasti hinnaga -- pilt tundub hoopis roosilisem, kui me vaatame hinna/mahu suhet. Loomulikult eeldab see seda, et teil üldse on vaja nii suurt infomahtu -- koduseks tarbimiseks on 4GB palju, pildiarhiivi säilitamiseks aga igati paslik.

Mina ei saaks 100MB-kettaga kuidagi hakkama, sest üsna tihti on mul vaja transportida faile pikkusega 100--200MB. Hakata neid pakkima, poolitama, kettaid vahetama -- praktiliselt võimalik, kui nõuab liigselt kallist aega.

Millist seadet mina ise kasutan? Reklaami- ja trükialal on usutavasti standardiks tõusnud 230MB magnet-optiline ketas -- levinud, parajalt suur, piisavalt kiire, meedia äärmiselt keskkonnakindel.

Kohe-kohe on aga tulemas 600MB magnet-optiline seade, mis seejuures endiselt loeb-kirjutab vanemaid, 128- ja 230MB kettaid.

Igaks juhuks on mul laua all ka üks Iomega Zip, mida vajaduse korral saab kasutada -- äärmiselt lihtne külla minna: käivitad Win95 all flopikettalt programmi Guest95, ja draiver sinu külalisseadmele ongi installeeritud. Ainus mure on olnud mõningad konfliktid HP skanneriga.

Üks infokandja, millest veel juttu pole teinud, on CD-ROM. CD-lugejad on muutumas standardvarustuseks, mistõttu leviala võiks lugeda äärmiselt heaks. Ka CD-kirjutajate hinnad langevad pidevalt, ja usutavasti muutuvad nad ka vähem pirtsakaks.

Muide, ka CD-alal on oodata mahu suurenemist, sest kokku on lepitud uues standardis, millel nimeks VDV (väidetavasti puudub sellel tähekombinatsioonil igasugune tähendus ja kõik püüded seda lahti mõtestada on spekulatsioon). Esimesed VDV-mängijad peaksid turule ilmuma veel selle aasta jooksul, kirjutatav VDV (nime poolest «kustutatav») aastal 1998.