Soome 1,5aastane EL-kogemus

Miks sai Soomest 1. jaanuaril 1995 Euroopa Liidu (EL) täisliige? Soome poliitikud väidavad, et kuna Soome oli juba EFTA ja ELi ühise majanduspiirkonna osaline, siis oli riigi üks põhieesmärke pääseda siseturu otsuste tegemise juurde. Ligi kaks kolmandikku rahvast on aga seisukohal, et ELi astumine oli ebastabiilse idanaabri tõttu eelkõige julgeolekupoliitiline otsus.

Soomlastele tuli Euroopa integratsiooni sattumine suhteliselt ootamatult. ELiga ühinemise rahvahääletus, millest inimestel oli õige hämar ettekujutus, oli õieti üks esimesi iseseisvaid välispoliitilisi otsuseid üldse, kuna NSV Liidu mõjuväljas olid Soome kodanikud välispoliitiliste otsuste tegemisest kõrvaldatud, kinnitas EVA arvamusuurija Peter Ekholm. Et ühinemise järel pole pettumus ELis kasvanud, nagu näiteks Rootsis, on Ekholmi arvates tingitud eelkõige sellest, et eelnevalt antud lubadused olid realistlikud ega äratanud inimestes liigseid lootusi.

Kuna suur osa seadusi ei valmi enam Soome parlamendis, vaid Brüsselis, siis on Soome valinud enda jaoks tähtsate otsuste ja seaduste mõjutamiseks oma strateegia. Mõistes väikeriigina, et ta ei saa kõiki asju võrdselt mõjutada, on ta määratlenud oma prioriteedid. Nende elluviimiseks toimib Soome aktiivselt kõigis ELi organites ja eriti praegu käimasoleval valitsustevahelisel konverentsil, millest oluliselt sõltub ELi ja kogu Euroopa tulevik.

Soome taotleb, et EL oleks avatum ja kodanikulähedasem ning tagaks üksikisikule vabadused ja demokraatlikud õigused. Ta on huvitatud, et ELis püsiks väikeriikide senine mõju, mistõttu igal riigil peab olema esindaja Euroopa komisjonis. Soome tahaks, et EL oleks tugev ja efektiivne, ning seetõttu on ta valmis osa valdkondades otsuste tegemisel loobuma konsensusest enamushääletuse kasuks.

Aktiivses ELi välispoliitikas osalemisega loodab Soome ühtlasi vabaneda oma värvitust neutraalsusest, mistõttu ta tahaks pääseda Lääne-Euroopa liidu (WEU) ot-sustamise juurde. NATOga koostöö dialoog on riigis alles alanud, oma seisukoha täpsemat määratlemist esialgu peljatakse.

Soome Euroopa-asjade minister Ole Norrback tõdeb, et seoses Soome ja Rootsi saamisega ELi liikmeks on ELis selgelt märgatav huvi kasv Põhja-Euroopa vastu nii kaubandus- kui julgeolekupoliitiliselt. Põhjamaad jätkavad igati selle huvi süvendamist ning mõjutavad ELi laienema Baltimaade suunas.

Lisaks prioriteetide valikule on Soomele selgeks saanud, et otsuseid ja seadusi saab ELis mõjutada ainult algetapil, st komisjonis esialgsete dokumentide arutelu käigus, sest hiljem, komisjonis ja nõukogus nende kinnitamisel on muudatusi sisse viia peaaegu võimatu. Et õigeid asju mitte maha magada, on ELi asjade käsitlemine väga tihedalt koordineeritud ministeeriumide ja parlamendi EL-komisjoni ning Soome EL-esinduse vahel.

Selleks et ELi siseturg laitmatult toimiks, tuleks see Soome arvates lõpule viia, mis eeldab ühisraha loomist EMU III etapil, mis Madridi tippkohtumise otsuse põhjal saab teoks aastail 1999--2002.

EMUst nähakse Soome majandusele tõusvat rohkem kasu kui kahju. Selle tulemusena peaks alanema intressitase, paranema finantseerimise ja laenuvõtmise võimalused ning inflatsiooni areng on hõlpsamalt jälgitav. Kuid kindlasti toob see kaasa konkurentsi teravnemise ja hõiveprobleemide süvenemise.

EMUsse pääsemine eel-dab marga sidumist Euroopa valuutakursimehhanismiga (ERM). Praegu käib selleks eeltöö: parlamendis on vastuvõtmisel rahaseaduse muutused, mis võimaldavad selle sammu sobival hetkel astuda.

Iseloomustades kokkuvõtlikult Soome lühiajalist EL-kogemust nimetas Peter Ekholm seda tabavalt pohmeluseks, mille on tinginud asjaolu, et samal ajal kui Soome harjub talle omasel pikaldasel moel ELi reeglitega, tuleb tal aktiivselt osaleda nende muutmises. Tõeliselt saab Soome oma EL-kogemused kokku võtta 1999. a, mil lõpeb tema üleminekuperiood ja selgub ELi mõju eriti põllumajandusele. Ainuüksi esimesel EL-aastal vähenesid talunike tulud ligi 40 protsenti, aga see on juba omaette teema.