ELi mõju Soome põllumajandusele

Soome on olnud Euroopa Liidu (EL) täisliige natuke üle poolteise aasta ning selle mõjust riigi põllumajandusele on juba võimalik teha esimesi järeldusi. Kui toiduainetööstus, mis oli ELiks valmistunud väga põhjalikult, elas 1995. a üle suhteliselt valutult, siis talunikud on raskemas seisus -- nende tulud vähenesid aastaga umbes kolmandiku võrra.

Aga hakkame veidi kaugemalt pihta. Tajudes, kui lootusetu on võistelda Lõuna-Euroopa põllumajandusega, taotles Soome ELi astumise läbirääkimistel põllumajandusele kogu riiki hõlmavat pikaajalist arktilist toetust. Et ELi arusaama kohaselt ei saa kogu riik olla erandpiirkond, tuli Soomel nõustuda leppega, mille kohaselt saab Soome põllumajandus arktilist toetust üksnes 62. laiuskraadist ülevalpool. Lõuna-Soome kohta sõlmiti aga artikkel 141 kohaselt äsja eraldi kokkulepe. Selle põhjal jäeti Soomele õigus maksta järgmise viie aasta jooksul riigieelarvest Lõuna-Soome talunikele toetust, mis 1997. a 400 miljonilt margalt tõuseb aastaks 2000 1,4 miljardile margale. Vastutasuks tuleb Soomel vähendada põllumajanduse kogutoetust aastas 750 miljoni marga võrra.

Et aeg on teatavasti kiire kaduma, tekib kohe küsimus -- mis saab viie aasta pärast põllumajandusest Lõuna-Soomes, kuhu jääb 45 protsenti kogu Soome põllumaast ning kus kasvatatakse näiteks 95% kogu nisust, 73% rukkist, 86% õlitaimedest ja 35% kartulist.

Kas tõesti tekib totter olukord, et kogu põllundus kolib veel ebasoodsamatesse oludesse põhja pool, kuna seal on lihtsalt toetused suuremad?

Kokku oli Soomes eelmisel aastal 114 510 talu, mis tegelesid põllumajandustootmisega ning andsid kokku 2,9 protsenti rahvamajanduse kogutoodangust. Taludel on keskmiselt 19,2 hektarit põldu ja 48,5 hektarit metsa.

Toetust sai Soome põllumajandus 1995. a üle 10 miljardi marga, millest Euroopa Liidult pärines 4,43 miljardit ja Soome riigilt umbes kuus miljardit marka.

1995. a vähenesid kõikide põllumajandussaaduste tootjahinnad järsult, võrreldes näiteks 1993. aastaga. Piima tootjahind langes 2,88 margalt 1,96-le ehk 32%, loomalihal 40%, sealihal 52%, kanamunadel 68%, nisul ja rukkil 63%. Samal ajal alanesid toiduainete tarbimishinnad 12%.

Põhiliselt piimatootmistaludes tehtud küsitluse põhjal vähenesid tulud umbes kümme protsenti ja ainult iga kümnes talu suutis säilitada 1994. a tulude taseme.

Ohtlikuks teeb arengu aga see, et suurimatesse raskustesse on sattunud kõige elujõulisemad talud, kus parimas eas taluperemehed on teinud tootmise laiendamiseks suuri laene ja investeeringuid ega suuda tulude järsu vähenemise tõttu võlgu tagasi maksta. Paremas olukorras on vanemad talunikud, kellel võlgu ei ole.

Soome talunikud, kellega olen kokku puutunud, peavad ELi astumisega seotud üleminekut liiga järsuks ja oleksid eelistanud 5--10aastast üleminekuaega, sest ainult nii oleks võimalik võlgu ära maksta.

Üldiselt on talunikud muutunud äraootavaks, kuna nad ei tea, mis lähitulevikus saab. Põlluharimise soov üha väheneb ning põlluhektari hind on paari aastaga langenud 50 000 margalt 15 000 margale.

Talunike arvates peaks riik neid vähemalt nii palju toetama, et põllumajandustootmine kataks Soome enda toiduainevajaduse ning talunikel poleks vaja minna tööturule, kus nendetagi otsib tööd ligi viiendik töövõimelisest rahvastikust.

ELi puhul häirib talunikke veel bürokraatia laienemine. Kevadel, kui on kiire põllutöödeks valmistumise aeg, tuleb täita Brüsselile meeletult pabereid. Ja hoidku jumal, kui külviplaanid peaksid muutuma -- aruandlus on püha, ja teistmoodi enam külvata ei tohi.

On loomulik, et niisugune bürokraatia sunnib kombineerima. Näiteks peab talu põllumaast olema osa maad (10--15%) söötis. Talunik rendib nii suure tüki naabrile. Naaber hoiab selle söötis, aga selle arvel külvab täis oma maa, mis muidu peaks ka söötis olema. Kui riik maksab söötis maa eest kompensatsiooni, annab naabrimees selle esimesele talunikule, olles ise veel rõõmus, et saab sel moel oma maad harida.