Nõukogudejärgne majandus- ja sotsiaalkriis Venemaal

Aastail 1991.--1995. tabas NSV Liidu lagunemise tagajärjel tekkinud riike enneolematu majanduskriis. Kui vaadata tööstus- ja põllumajandustootmise vähenemist ning elatustaseme langust, siis oli see suurim kriis pärast 1929.--1932. a kapitalismimaailma suurt depressiooni.

Suur majanduslangus on süsteemi kriisi otsene tagajärg. Nõukogudejärgses majandusruumis toimunu eeldused loodi juba revolutsioonijärgsel Venemaal. Turumajanduse vägivaldne asendamine üldriikliku reguleerimisega viis vältimatult ummikusse.

Süsteemi kriisi üks peamisi ilminguid oli juba Nõukogude riigis tekkinud struktuurikriis. Põhiliste ressursside suunamine sõjalis-tööstusliku kompleksi vajaduste rahuldamiseks tekitas tähtsamates tootmisvaldkondades tehnoloogilise mahajäämuse. 1960. aastatel süvenes NSV Liidu mahajäämus läänemaadest tehnoloogia ja ressursisäästlikkuse alal ning edaspidi inimeste tarbimise ja elukvaliteedi alal.

Süsteemi kriisi ilmingud tekkisid Nõukogude majanduses 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate algul ning seda iseloomustavad majanduskasvu aeglustumine 2,5--3 protsendile, energia- ja toormepuudus ning toiduainete ja tarbekaupade vaegus. Inflatsiooni tõttu alanes inimeste elatustase aastail 1981--1985 umbes protsendi võrra aastas.

1980. aastate lõpul sai selgeks, kui perspektiivitu on nõukogude majandus- ja poliitilise süsteemi perestroika. Arutu ressursside raiskamine suurriigi sõjalise ja poliitilise staatuse hoidmiseks, kusjuures majandus- ja tehnoloogiabaas kogu aeg ahenes, tugevdas vältimatult tsentrifugaaljõude.

NSV Liidu varingu vältimatus ei tähendanud aga tingimata kogu majandusruumi lagunemist. Kuna iseseisvunud riigid olid tihedates kooperatsioonisidemetes ning vähese konkurentsivõimega maailmaturul, siis majanduse desintegratsioon pidi neile vältimatult tooma sügava majandus- ja sotsiaalkriisi.

1989.--1990. a oli veel reaalselt võimalik muuta nõukogude tsentraliseeritud plaanimajandus Euroopa tüüpi riikide ja majandussubjektide võrdväärseks koos-tööks, millele on iseloomulik kaupade ja kapitali vaba liikumine. Kuid juba 1991. a alanud desintegratsioon ja turu kaitseks kaupade liikumise teele seatud takistused muutsid selle võimatuks ning tõid kõigile endise NSV Liidu riikidele tohutut kahju.

4,5 reformiaastaga on Venemaa majandus langenud väga raskesse seisu: 1995. a sisemajanduse kogutoodang (SKT) oli 1990. a võrreldes vähenenud 50%, tööstus- ja põllumajandustoodang vastavalt 51% ja 34%. Võrdluseks võib öelda, et USA SKT kahanes aastail 1929--1932 20--25%.

Samal ajal langes järsult rahva elatustase: kodumajapidamise tarbimine vähenes 24%. Tohutult suurenes sotsiaalne diferentseeritus: kui NSV Liidus erines rikaste ja vaeste elatustase 4--5 korda ja arenenud lääneriikides on vahe 8--10kordne, siis tänapäeva Venemaal on see 14--20kordne. 30 miljonit inimest elab allpool vaesustaset ja just sealt elanikkonnakihist on pärit kommunistide ja marurahvuslaste toetajaskond.

Ühiskonna kriisi iseloomustab paljude eluvaldkondade ja ka majanduse tohutu kriminaliseeritus.

Maailmapanga andmetel oli varimajanduse osakaal NSV Liidus 1989. a 12% ja 1995. a Venemaal 40% ning seda iseloomustab eelkõige tulude varjamine ja maksudest kõrvalehiilimine.

Kriis on süvendanud Venemaa sõltuvust rahvusvahelisest finantsabist. Aastail 1990--1995 kasvas Vene välisvõlg 90 miljardilt 140 miljardile dollarile.

Põhiküsimuseks on see, kas Venemaa majanduslangus on nüüdseks peatunud. Venemaa valitsuse ja IMFi eksperdid nimetavad 1996. aastat majanduse stabiliseerumise ja majanduskasvu alguse aastaks. Nende väitel suureneb tänavu SKT 2,3% ja aastainflatsioon on 51%.

Paljud autoriteetsed majandusteadlased, nagu L. Abalkin, S. Shatalin jt, on märksa kriitilisemad. Nad on arvamusel, et tootmise languse peatumine ei tähenda dünaamilise majanduskasvu algust ning et lühiajalisele 4--5protsendilisele tõusule järgneb pikemaajalisem paariprotsendiline tõus, mis ei võimalda jagu saada kriisist töötlevas tööstuses, põllumajanduses ja sotsiaalsfääris.

Pikaajalise tõusu tagavad ainult aktiivsed investeeringud, kuid selles osas on olukord kriitiline, kuna 1996. a vähenevad kapitalimahutused 1990. a võrreldes 72%, sealjuures tootmisse viis korda. Ja isegi kui investeeringud kasvaksid 100 protsenti aastas, mis on vähetõenäoline, siis aastal 2005 moodustaks nende maht 1990. a omast ainult kaks kolmandikku.

Kulutused teadusele on viie aastaga vähenenud kolm neljandikku ja riigist on lahkunud 70 000 kvalifitseeritud teadlast ja spetsialisti. See aeglustab tunduvalt tehnoloogia arengut. Maapiirkondadest on lahkunud kõige aktiivsem rahvas, mida lähiajal sinna mingite investeeringutega tagasi ei too ning mis on tekitanud põllumajanduses väga raske olukorra.

Kuna majanduses imesid ei juhtu, siis on selge, et Venemaal kulub majanduskriisist väljumiseks veel hulk aega.