Erakordselt totter seadus

Maailmas on nähtusi, mille levikuala ei tunne piire. Üks neist on tavalisest tugevamini oma juured Maarjamaale ajanud. See on ametkondlik lollus. Kuid isegi selles tihtilugu paratamatusena võetavas kontekstis on hetkel kooskõlastusringil ministeeriumite uksi kulutav majandustegevuse seadus tõepoolest midagi erakordset.

Nimetatud eelnõuprojekt oli luubi all maikuises Äripäevas. Siis kinnitasid riigiametnikud, et sellisena seadus küll valitsusesse ei lähe. Kuid praegust eelnõu sirvides selgub, et autoritest mini-Napoleonide soov on endiselt ei vähem ega rohkem kui reguleerida kogu ettevõtlust. Kui see eelnõu praegusel kujul ka valitsuse ja parlamendi heakskiidu peaks saama, siis oleks ettevõtjatel küll õige aeg võtta oma seitse asja ja pageda mujale äri tegema.

Arusaadav on ametnike soov tuua praegu litsentsitud tegevusalad ühe seaduse raamidesse. Väidetavalt oli see majandustegevuse seaduse kirjutamise peapõhjus. Kuid siis oleks ju võinud näiteks litsentsimisseadusega see asi ära ajada, mitte aga asuda seaduse vormi valama oma nostalgiat keskaegse Saksamaa tsunftireeglite järele.

Majandustegevuse seadust on vaja, sest nii on Euroopas, on minister Paul Varuli allkirjastatud eelnõu seletuskirja peaargument. Näib, et Eestis tehakse seadusi mitte sellepärast, et elanikkonna heaolu kasvaks, vaid selleks, et nii tehakse mujal Euroopas. Eurodirektiividega loobiti ka suvel käibemaksuseadust muutes, tänaseks on mitmed muudatusprohmakad silmi maha lüües jälle tagasi võetud. Moraal: kui kusagil keegi on mingi seaduse teinud, ei tohi see küll tähendada seda, et meie ametnikud peavad pimesi kohe järgi tegema.

Eelnõu totruse kinnituseks on paslik lisada mõned värvikamad palad eelnõust. Seadusega loodavad majandustegevuse asutused hakkavad pidama üht järjekordset registrit, kuhu kantakse «majandustegevuse iga seisundi muutus» (Eestis on umbes 20 000 tegutsevat firmat). Asutused kontrollivad enne tegevusloa andmist ettevõtja «isiklikke ja sisulisi eeldusi», ettevõtja peab omama enne majandustegevuse alustamist 33 eelnõus nimetatud erialal (näiteks ka turismiteenused, juuksuritööd) kutseharidust («seda võib asendada tunnistusega majandustegevuse asutuse juurde moodustatud eksamikomisjoni ees sooritatud eksami kohta» -- kas see tähendab juukselõikust komisjoni liikmel?!). Asutus võib nõuda ettevõtjalt kirjaliku ja suulise teabe andmist, dokumentide esitamist, juurdepääsu andmetele. Lisaks paar sõnapärlit: sundtäitmise korral läheb majandustegevusega tegelemise õigus üle «sundvalitsejale», ettevõtja surma puhul «üleelanud abikaasale», jne.

Muuseas, ametnikud saa vad ka ise aru, et seaduseelnõuga pole kõik korras ja proovivad autorlust teiste kaela ajada. Paul Varul teatab, et justiitsministeerium ei olegi eelnõu autor, autoripärg peaks ehtima majandusministeeriumi helgemaid päid. Majandusminister Andres Lipstok seevastu kinnitab, et eelnõu saadeti justiitsministeeriumist, ning väikeseks lohutuseks, tema seda ei kooskõlasta. Seaduste väljatöötamiseks eraldatakse riigieelarvest kopsakas rahasumma. Kas ei kõla eelnõu loomisvaevade valguses küünilisena samade ametnike kinnitused kulutuste kokkuhoiust? Mõistlik oleks rakendada loomiskirge hoopis kiireloomulisemate seaduste, näiteks infrastruktuuri erastamist takistavate seaduste kirjutamisele.