Kellele on vaja ühekorrapakendi aktsiisi?

Ühekorrapakendi poolt räägib hetke majanduslik madalseis, väidetavalt ka tarbija madal teadlikkus ning sellega otseselt seotud mugavus ja hoolimatus.

Euroopa Liidu direktiivid näevad liikmesriikidele ette pakendijäätmete taaskasutamise protsendiks 50--60, taaskasutatava materjali protsendiks 25--45 ja iga materjali liigi taaskasutusprotsendiks vähemalt 15. Ka Eesti jaoks võiks see olla eesmärk, kuigi tõenäoliselt sinna jõudmine võtab kaua aega.

Jättes täna toetamata ringluspakendi kasutamise, on meie väljavaated seda protsenti saavutada tulevikus veel väiksemad ja probleemi lahenduse edasilükkamisega suureneb kohalike tootjate risk teha valesid investeerimisotsuseid.

Ühekordse pakendi maksustamist on rakendatud kõikides Põhjamaades. Põhiliselt on maksustatud joogipakendid, samas piimapakendite maksustamist kasutatakse harva.

Eestis villib täna kohalik õlletööstus praktiliselt kogu toodangu ringluspakendisse, organiseerides ise uute pudelite ostmise, juba ringluses olevate pudelite kokkuostu ja ladustamise. Ainsatena villivad purki Saku ja Viru. Eestis on täna kuni 50 miljonit õllepudelit.

Nüüd vajame otsust, kas see on prügimäetoodang, millele igal aastal lisanduks kohaliku turu arvel umbes sama palju pudeleid või toetatakse maksustamise kaudu pudeli ringluses hoidmist ja sellega kaasnevaid lisakulutusi.

Eestis käibivat süsteemi peab arendama. Miks peaksime lootma ainult prügimäe elanikele, kes tühja pudeli kauplusesse tagasi toovad? Nagu mujalgi maailmas, peaks tarbija teadma, et ta saab oma tühja pudeli igas poes tagastada, riik kinnitab selleks ühtse hinna ja tootjad lepivad juba kauplustega pudeli tagasiostu tingimustes kokku.

Täna ringleb Eesti turul üks klaasist õllepudel umbes 4--5 korda aastas. Soomes (suurima karastusjookide tootja Hartwalli andmetel) on pudelite tagastamise aste 7%, kusjuures üks klaaspudel on ringluses 50--60 korda.