27. oktoober 1996
Jaga lugu:

Kellele on vaja ühekorrapakendi aktsiisi?

Eestis tuleb täna otsustada -- kas keskkonnasõbralikum ringluspakend või keskkonda koormav ühekorrapakend. Sellest otsusest sõltuvad peale keskkonna aspekti ka tootjate tänased investeeringud, mistõttu põhimõtte paikapanemisega ei tohiks viivitada.

Enamik tänaseid Euroopa riike, sealhulgas ka meie lähinaabrid, on otsustanud ringluspakendi kasuks, juhtides läbi mõistlike maksude ja hästitoimiva süsteemi nii tootjaid kui ka tarbijaid pakendit taaskasutama.

Selle süsteemi eesmärk on käituda heaperemehelikult, kaitstes loodust ja elukeskkonda tarbimisühiskonnaga kaasneva prahi eest. Loomulikult nõuab sellise ideaalse süsteemi väljatöötamine aega, raha ning riigi osalust.

Ühekorrapakendi poolt räägib hetke majanduslik madalseis, väidetavalt ka tarbija madal teadlikkus ning sellega otseselt seotud mugavus ja hoolimatus.

Euroopa Liidu direktiivid näevad liikmesriikidele ette pakendijäätmete taaskasutamise protsendiks 50--60, taaskasutatava materjali protsendiks 25--45 ja iga materjali liigi taaskasutusprotsendiks vähemalt 15. Ka Eesti jaoks võiks see olla eesmärk, kuigi tõenäoliselt sinna jõudmine võtab kaua aega.

Jättes täna toetamata ringluspakendi kasutamise, on meie väljavaated seda protsenti saavutada tulevikus veel väiksemad ja probleemi lahenduse edasilükkamisega suureneb kohalike tootjate risk teha valesid investeerimisotsuseid.

Ühekordse pakendi maksustamist on rakendatud kõikides Põhjamaades. Põhiliselt on maksustatud joogipakendid, samas piimapakendite maksustamist kasutatakse harva.

Eestis villib täna kohalik õlletööstus praktiliselt kogu toodangu ringluspakendisse, organiseerides ise uute pudelite ostmise, juba ringluses olevate pudelite kokkuostu ja ladustamise. Ainsatena villivad purki Saku ja Viru. Eestis on täna kuni 50 miljonit õllepudelit.

Nüüd vajame otsust, kas see on prügimäetoodang, millele igal aastal lisanduks kohaliku turu arvel umbes sama palju pudeleid või toetatakse maksustamise kaudu pudeli ringluses hoidmist ja sellega kaasnevaid lisakulutusi.

Eestis käibivat süsteemi peab arendama. Miks peaksime lootma ainult prügimäe elanikele, kes tühja pudeli kauplusesse tagasi toovad? Nagu mujalgi maailmas, peaks tarbija teadma, et ta saab oma tühja pudeli igas poes tagastada, riik kinnitab selleks ühtse hinna ja tootjad lepivad juba kauplustega pudeli tagasiostu tingimustes kokku.

Täna ringleb Eesti turul üks klaasist õllepudel umbes 4--5 korda aastas. Soomes (suurima karastusjookide tootja Hartwalli andmetel) on pudelite tagastamise aste 7%, kusjuures üks klaaspudel on ringluses 50--60 korda.

Põhjus, miks Soome tarbija pudelit aktiivselt tagastab, on just selles samas hästitoimivas süsteemis -- toote hinnas on pakendil märkimisväärne osa, mis panebki inimesi seda tagasi tooma. Tootja kasutab ringluspakendit selle tõttu, et ühekorrapakendi aktsiisi tõttu on ringluspakend talle majanduslikult soodsam.

Kui Eesti õlletootja tahab oma kaupa eksportida, siis tema pakendimaksust ei pääse -- enamikul eksportturgudel maksab nii taara kogumine kui ümbertöötlemine. Soomes on pakendusmaksu osa õlle hinnas protsentuaalselt sama suur kui õlle väljamüügihinna osa Eestist Soome.

Kui aga Soome või mõne muu maa õlu tuleb Eestisse, siis tuleb ta siia ilma oma maa maksudeta (eksporti ei maksustata), jättes enamiku tootega seotud kuludest Eesti maksumaksja (prügimaksud, selle transpordimaksud jne) kanda. Ka võrdsed kauplemistingimused tähendavad samu reegleid riikide vahel.

Pakendiaktsiis ei tõsta hinda õlledel, mis villitud Eestis korduvkasutusega pakendisse. Ühekordse pakendi lõbu maksaks aga kinni selle otsene tarbija (kas prügimäe või ümbertöötlemise kulu), mida seni on teinud maksumaksja.

Kui importõllede osa praegustes kõrge aktsiisimaksu tingimustes on turul 10%, siis võrdsustav aktsiisimaks suurendab importõlle osakaalu.

Jaga lugu:
Hetkel kuum