Depoosertifikaat teeb välisinvestori elu lihtsamaks

Väärtpaberiturgude globaliseerumine on olnud märksõnaks terve viimase aastakümne vältel ja kauemgi. Enamasti peetakse selle all silmas investorite üha suurenevat huvi erinevate välisturgude väärtpaberite vastu.

Investeerimine välisturul on üsna keerukas protseduur ka suuremale finantsstruktuurile -- sellega kaasnevad suuremad tehingukulud, osapoolte- ja settlement-riskid. Lisaks veel häda valuutadega. Paljudel juhtudel piirab selliseid tehinguid seadus või põhikiri. Piirangud puudutavad eeskätt tänapäeva suurimaid investoreid, pensionifonde ja elukindlustusfirmasid, kel välisväärtpaberite omamisele sageli ranged piirangud.

Sarnaste probleemide lahendamiseks mõeldud depoosertifikaadid (DRid) ilmusid esmakordselt turule 1927. aastal, mil Briti valitsus keelas Briti aktsiate maalt väljaviimise ja nõudis nende registreerimist vaid Briti depositooriumides.

Depoosertifikaat on väärtpaber, mille väärtus on otseselt seotud mingi teise väärtpaberiga (aktsiaga). Depoosertifikaadi emiteerib depositaar, kes ise hoiab vastavas koguses sertifikaadi alusvaraks olevaid aktsiaid. Sel moel muutub «välisväärtpaber» siseriiklikult emiteeritud väärtpaberiks, millega kauplemine allub täielikult kohalikele seadustele. Samuti toimuvad kõik clearing & settlement-protseduurid kohapeal, mis teeb investorite elu märgatavalt lihtsamaks. Ka emitendile on see kasulik -- tema aktsiate «leviala» suureneb märgatavalt, mis parandab likviidsust ning lihtsustab täiendava kapitali hankimist välisturgudel. Juhul kui DRid on noteeritud börsil, on see ka hea viis ettevõtte ning selle toodangu tutvustamiseks.

Depoosertifikaate võib emiteerida nii depositaari (maakleri) kui ettevõtte initsiatiivil.

Esimesel juhul omandab maakler või depositaar piisava investorihuvi korral vajaliku koguse aktsiaid välisturult ning emiteerib nende tagatisel kliendile DRid. Siiski eeldab see vähemalt Ameerika turul ettevõtte aktiivset osalust -- too peab esitama SEC-le taotluse info avalikustamise kohustusest vabastamiseks.

Teisel juhul on emitent ise huvitatud investoribaasi laiendamisest ning selleks leiab ta n-ö sponsor-depositaari, kes hoiab alusvara ja emiteerib DRid. Tulenevalt riikide seadustest võib depoosertifikaatidega kaubelda kas vabaturul või börsil, emissioon võib olla kinnine või avatud, mingite tingimuste täitmisel lubatakse ka esmasemissioone.

Sõltuvalt turgudest, kus depoosertifikaatidega kaubeldakse, on enam levinud ADRid (American Depositary Rights -- levitamiseks USA turgudel), EDRid (European Depositary Rights -- levitamiseks Euroopa turgudel, tavaliselt Londonis ja Luksemburgis) ja GDRid (Global Depositary Rights -- levitamiseks nii Euroopa kui Ühendriikide turgudel). Neist kõige enam on levinud ADRid, mis on USA ranget seadustikku arvestades ka kõige enam reglementeeritud.

Lühikese ülevaate ADRidest leiab lugeja allolevast tabelist.

GDRide emissioon koosneb enamsti kahest komponendist: USAs müüdav komponent on enamasti II taseme ADR või RADR. Emissiooni teiseks komponendiks on kas EDR või mõni spetsiifilisem DR, kui emissioon on suunatud muudele turgudele.

EDRi clearing & settlement toimub kas Cedeli või Eurocleari kaudu ning noteering võetakse kas Luksemburgist või Londonist. Samal ajal ei pruugi USA komponent olla börsil noteeritud.