Alutaguse -- Venemaa turismiparadiis

Aprillikuus taotlesid Narva turismifirma Estintuur ja Peterburi turismifirma Lum kuuele inimesele turistiviisat ööbimisega Uuskülas. Põhjusel, et paberid olid puudulikult vormistatud, ütles konsulaat viisa andmisest ära. Mõne aja pärast pöördus neli sõitasoovijat uuesti konsulaati ning selgus, et tegemist oli artistidega, kes tahtsid sõita Tallinna Von Krahli teatrisse esinema. Uusküla puhkebaasist ei teadnud mehed midagi. Läbikukkunud viisataotluse eest kasseeris Lum igalt mehelt 20 dollarit.

Peterburi peakonsulaat andis mullu välja umbes 35 000 viisat, kuid turismifirmad suutsid tuua Eestisse vaid 1500 inimest. Peterburi peakonsulaadi töötajad usuvad, et suurem osa turistivaut?eriga Eestisse sõitvaid venelasi ei jõua kunagi viisataotlusel näidatud hotelli ega külasta ühtegi vaatamisväärsust, sest tegelikult käivad ärireisil. Turismifirma ajab dollarite eest ärimehele viisa turismi sildi all konsulaadist välja. Kliendi mugavuse nimel esitatakse viisataotlusel valeandmeid ja võltsitakse viisataotleja allkirja.

Uusküla puhkebaasil lasuvaid kahtlusi kuulates tekib kujutlustes pilt viltuse korstnaga tare-tarekesest Alutaguse laante rüpes, kus siilisoengutes kriminaalsed tüübid valeviisasid vorbivad ja püssilukku logistavad. «See on täiesti vale ettekujutus, mida toidab paari aasta tagune, Eesti ajakirjanduse loodud müüt Ida-Virumaa veristest sügistest,» selgitab Uusküla baasi peremees Aleksander Starodubtsev ägestudes.

Starodubtsevi kauboilõikega king vajutab Jõhvi--Tartu maanteel rohelise Jaguari gaasipedaali. Taga Äripäeva toimetuse autoga sõitev fotograaf tunnistab hiljem, et Mitsubishil võttis kohati hinge kinni. Poole tunni pärast saab selgeks, et Uusküla puhkebaas pole mingisugune viltune tareke, vaid Peipsi järve äärne suurim majutuskompleks.

«Mul on siin 350 aasta ringi kasutatavat kohta ning muust ma ei unista kui turistide vastuvõtmisest,» tõrjub Starodubtsev peakonsuli kahtlusi fiktiivsete majutusdeklaratsioonide soosimises. «Kui mõni turist Uusküla vahele jätab ja otse Tallinna põrutab, ei saa mina midagi teha.»

Lõviosa puhkebaasi eelmise aasta paari miljoni krooni suurusest käibest tuli siseturistidelt. Eelmisel aastal külastas Uusküla puhkebaasi paar tuhat siseturisti ja paarsada turisti Venemaalt. «Kui moskvalane siin nädala puhkab, siis toob ta järgmisel aastal kogu perekonna kaasa. Selleks suveks on meil juba mitu kohta Moskvast reserveeritud,» kõneleb Starodubtsev.

Paari miljoni kroonine käive pole muidugi palju, arvestades, et kompleks vajaks ligi 15 mln krooni suurust investeeringut. Paarkümmend aastat Eestis elanud mees kinnitab, et tahab rahulikult oma äri ajada ning igasugustest jamadest eemale hoida. Eesti pankadest pole seni laenu saada õnnestunud ning Starodubtsev otsib välisinvestorit, kelle rahaga saaks interjööri uuendada.

Kui Uusküla puhkebaas paarikümne aasta eest Sillamäe tehasele ehitati, oli see Nõukogude Liidu tasemel tippkoht. Vaatamata sellele, et kõikjal on tunda peremehe kätt, jääb siseviimistlus nii materjalide valiku kui ka töö kvaliteedi osas tänase päeva nõudmistele alla. Läbi kahe korruse ehitatud toad annavad võimaluse lihtsate vahenditega külalise olemist mugavaks teha. Starodubtsev on muretsenud nahkdiivanid ja täispuidust raamil voodid.

Seitsmekümnendate aastate Aseri tellis kipub fassaadilt pudenema ning töömehed täidavad auke seguga, millele pressivad telliskiviga sobiva mustri.

Starodubtsev ei lepi baasi laialipudenemisega, vaid üritab Uusküla uute ürituste ja teenustega atraktiivseks muuta. Baasi tenniseväljakutele tahab ta tuua Eesti esimese ja teise liiga meistrivõistlused ning järvel Peipsi purjeregati korraldada. Vanasse katlamajja tuleb tall -- turistile meeldib ratsutada.

Praegu, mai alguses, valitseb puhkebaasis vaikus, vaid paar-kolm töömeest värvivad puhkemajade aknaraame. Suvistel nädalalõppudel on kohad Starodubtsevi sõnul välja müüdud. «Jõulude ja aastavahetuse ajal käis siin 60 inimest Moskvast ja 80 Peterburist. Sõidutasime neid talumeeste hobustega ja küpsetasime kuuse all vorsti,» räägib Starodubtsev. Ta on murelik, et suurte pidustuste ja puhkuste vahelisel ajal on klienti raske kohale meelitada -- Ida-Virumaal pole õiget rahakulutamise kohta.

Uusküla baas kannab endas nii Ida-Virumaa potentsiaali kui ka hädasid. Maavalitsuse juures tegutsev Phare programmi turisminõunik Chris Cross lohutab, et nõukogudeaegne siseviimistlus ei peleta turiste. «Viie aasta möödudes on pooled rahvusvahelistest reisijatest üle 50aastased, kes ei otsi tärnihotelle, vaid odavat öömaja ja sõbralikku teenindust,» selgitab Cross. Saksa või briti turist on valmis maksma, et Peipsi kaluriga järvel kala püüda. Turistide vastuvõtmiseks peavad Crossi arvates arenema ennekõike Ida-Virumaa inimesed, suured investeeringud on teisejärgulised.

Vene turistide suurvoolu Cross ei ennusta. Peterburi jõukam keskklass veedab oma puhkuse Küprosel ning Eesti võib kõne alla tulla pika nädalalõpu veetmise kohana. Praegu venelaste levinuim marsruut algab hommikul Kuremäe kloostrist ja lõpeb Jõhvi kaubakeskuses või algab Jõhvi kaubakeskusest ja lõpeb Kuremäe kloostris.

Peterburi ja Novgorodi elanikke seovad Eestiga sugulus- ja sõprussidemed, mälestused ühisest «päikesepaistelisest» sotsialismiajast, kui Eesti oli Nõukogude Liidu lääs.

Hinnad Eestis on tunduvalt madalamad kui Venemaa suurlinnades ning kaks korda madalamad kui Soomes, aga Eesti turismifirmad tegelevad vaid passiivse viisade müümisega. Soomlased levitavad Peterburis venekeelseid trükiseid ning reklaamivad piiriäärseid kaubakette kohalikus televisioonis, et üha jõukamaks muutuva Peterburi keskklassi raha endale meelitada.

Eesti ettevõtjad jäävad turismiteenuste pakkumisel Peterburis ja Novgorodis soomlastele alla, kinnitab Eesti peakonsul Peterburis Märt Piiskop. «Muutus tuleb, kui turismifirmad lõpetavad valeandmete abil viisadega äritsemise ja hakkavad müüma Eesti vaatamisväärsusi, hotelle ja ostuvõimalusi,» ütleb Märt Piiskop.