Algajatel on veterinaar-ameti nõudmistes piisavalt raske orienteeruda. Infot toiduainete maaletoomisel esitatavate nõuete kohta saab ainult veterinaarametist telefonitsi.
Samas on muidugi kummaline, et keegi üritas Saksamaalt liha tuua. Mina olen neli aastat lihaäris olnud ja Saksamaalt ei ole kunagi tohtinud ühtegi liha tuua. Meie jaoks on seal kõik nii must ja halb. Seetõttu oleme Saksamaa ammu unustanud ja tundub väga naljakas, et keegi üritas sealt liha tuua.
On juhtunud, et ka meie toodavat kaupa ei ole Eestisse lastud. Et kaup pole vastanud standarditele, on aga pigem tarnija viga olnud. Meie paberid on olnud korras ja tarnija on pidanud selle kauba ise tagasi viima.
Kliendiga suheldes an-name talle teada toidukaupade impordil kehtivatest nõuetest.
Kui kauba laadimisel selgub, et mingid dokumendid on puudu, siis annab vedaja meile sellest teada. Tavaliselt ei lähe vedaja piiri peale ainult lootusega, et ehk saab üle. Üldjuhul on teada, et ega ei saa küll.
Kui kaupa üle Eesti piiri ei lasta tuleb kliendilt nõu küsida, kas viia koorem tagasi. Kui klient ei oska midagi öelda, siis on tollil olemas laod. Seal hoitakse kaupa niikaua, kuni hoiukulud lähevad kauba väärtusest suuremaks, ja siis kaup realiseeritakse tollioksjonil. Kui seda kaupa pole üldse lubatud Eestisse tuua, siis ei saa muidugi ka oksjonit korraldada.
Ei möödu päevagi, millal mõnda toidukaupade partiid Eesti piiripunktidest tagasi ei saadeta.
Toiduainete veol tohib kasutada sanitaarpassi omavat autot, mis tagab kauba ettenähtud säilitamistingimused. Loomse päritoluga kaubal peab kaasas olema veterinaarsertifikaat, mille annab välja eksportiva riigi pädev järelevalveamet.
Dokumentide hankimise protseduur on järgmine: meie anname maaletoojale loa, millel on kirjas, et see kehtib ainult koos kvaliteedi sertifikaadiga. Tingimused, mida sertifikaadiga nõutakse, on loale kaasa lisatud. Loa saanud firma faksib tingimused tarnijale, kes läheb oma järelevalveorgani juurde ja küsib, kas ta saab oma kaubale nõutava sertifikaadi.