Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tollid -- pärm hinnatõusule
Sel aastal oleme saanud noppida inflatsiooni taltumise uusi vilju: aastane tarbijahinnaindeksi määr on langenud 8,1 protsendile. Nii madalal pole THI krooni-ajaloo jooksul veel olnud. Number hakkabki juba kokku minema sellega, mis on kirjutatud IMFi memorandumisse.
Madalat tarbijahindade taset on aidanud hoida avatud turu mudel, mis on tõestanud oma töökindlust. Sel aastal on THI pidurdumisele soodsat mõju avaldanud tootjahindade balansseerimine ±0,3 protsendi piiri peal viimasel poolaastal. Makromajanduslikult käivad tootjahinnad ees ja tarbijahinnad ühe tootmistsükli võrra järel.
Kui ütleme, et tootjahinnad on langenud, siis mõtleme, et põllumajandustootjad ei ole vabatahtlikult tootjahindu, näiteks piima hinda, langetanud. Kohaliku monopoli või kartellilepete tingimustes ei kujune suurem osa tootjahinnast mitte karjamaal või laudas, vaid meiereis, kombinaadis. Kroon või veidi üle selle on piimaliitri eest selgelt vähe, iseäranis sel juhul, kui poes maksab liiter piima 6 krooni. See on seadnud piimatootjad vaieldamatult raskesse olukorda.
Kartellilepped, Vene turu äralangemine ja koduturu väiksus on tekitanud selgelt ületootmiskriisi. Ületootmine on arusaadav makromajanduslik nähtus, mis langetab või võimaldab langetada hindu. Märkamatult oleme jõudnud nende riikide ridadesse, mis vaevlevad ületootmise, mitte toiduainete nappuse käes.
Eesti võib edasi sammuda kahte erinevat teed mööda. Esiteks toota endises mahus ja kehtestada toiduainetele kaitsetollid, et hindu väikeses Eestis kuidagi üleval hoida. Selle peale tõusevad eelkõige jaehinnad, hinnanguliselt kuni 50%, ja THI saab võimsa tõuke ülespoole. Väljapoole Eestit ei õnnestu sellegipoolest müüa, ses osas ei muutu midagi. Kasu saavad vähesed (põllumajanduse osa SKTs on 4,4%), enamik kannatab järsu elukalliduse tõusu käes.
Teine variant on tootmist vähendada, esialgu niikaua, kuni Vene turg on kinni, säilitades ainult efektiivse tootmise. Tooraine puuduses tõusevad kokkuostuhinnad ja tolle ei kehtestata. Põllumajanduses toodetakse sama suur kasum väiksemate mahtudega -- tootmine ainult tootmise pärast pole eesmärk. THI jääb samaks. Kannatab osa sellest 4,4 protsendist, kes peab tootmise kokku tõmbama, kõik ülejäänud võidavad.
Kui tollid uuest aastast tõesti tulevad -- kas tõesti peab jälle hakkama võid kokku ostma?