Sõda lõi ühendriigid

Vanal Maailmal läks vaja veel üht sõda -- Kosovot --, mis näitas ära ELi nõrgad kohad ja sundis maailmajao liidreid võtma otsustavalt kursi poliitilisele integratsioonile. Teadupärast sündis Euroopa Liit majandusühendusena just kahe hävitava maailmasõja järelkaalutlustes, kui kaks igipõlist vaenlast Saksamaa ja Prantsusmaa suutsid vana vaenu maha matta ja panna aluse konstruktiivse koostöö teljele, mille ümber keerleb ELi ühisturg ja mille loogiliseks lõpp-punktiks sai sel aastal kasutusele võetud ühisraha.

Majandusühenduse arenemine poliitilise liidu suunas pole sugugi läinud iseenesestmõistetavalt. Mäletame, kuidas geograafilise asendi, ajaloo ja Saksa-Prantsuse liidu tugevnemise tõttu ELi perifeeriasse tõrjutud Suurbritannia peaministrid Margaret Thatcher ja John Major püüdsid hoida ELi lõdva rahvusriikide ühendusena ning kuidas eriti pärast Taani ELi vastast rahvahääletust algas Euroopas rahvaliikumine võimu Brüsselisse koondumise vastu.

Aga siis kerkis brittide liidriks Tony Blair, kes varjamatult üritab ELis taastada Suurbritannia juhtpositsiooni Saksamaa ja Prantsusmaa kõrval ning tüürida riiki ettevaatlikult rahaliitu. Kui puhkes Kosovo kriis, sai selgeks ELi hambutus -- Euroopa südames käis etniline puhastus, mille lõpetamiseks ELi diplomaatia polnud võimeline. Mängu tuli NATO, mille löögijõust annab USA 75% ja EL 25%. Siis saigi ELi liidritele selgeks, et kui Vanas Maailmas tahetakse kord majas hoida, oleks edaspidi natuke naljakas ameeriklaste sõjalisele jõule edasi loota, iseäranis kui endal on kavas maailmaareenil suurjõuna USAga majanduslikult (euro contra dollar) ja poliitiliselt rinda pistma hakata. Nii sündiski üksmeelne mõte ühendada oma majandusjõud sõjalise ja poliitilise jõuga. Et britid ei sõdinud enam poliitilise liidu vastu, vaid olid saanud hoopis ise selle taganttõukajaks, siis olid liidu loomise eeldused olemas.

Kölnis nimetati Euroopa esimeseks kaitse- ja välisministriks 57aastane hispaanlane Javier Solana. Euroopa arengu seisukohalt on muidugi huvitav, missuguseks kujuneb tema positsioon ja kas ta suudab ühendada ELi riikide erinevad välispoliitilised seisukohad, tugevdada ELi geopoliitilist seisundit ning kahandada ELi sõltuvust Ameerika Ühendriikidest. See on eelduseks, et ta saaks vastu võtta riikideüleseid välis- ja kaitsepoliitikaalaseid otsuseid, millega kõik riigid, sealhulgas neli neutraalset riiki, ei pruugi nõustuda. Kui ta aga riikidelt niisugust õigust ei saa, on karta, et ELi välispoliitika võib kujuneda lihtsalt jututoaks.