21. oktoober 1999 kell 22:00

Üks riik, kaks süsteemi, miljard inimest

Hiina Rahvavabariik on tavainimesele mõistetamatu segu kõigest siin maamunal leiduvast. On ju naljakas, et just selles riigis läheb koera pidamine kallimaks kui lubamatu teise lapse üleskasvatamine.

Pole magusamat aega Hiinasse sattumiseks kui mõne riikliku tähtpäeva eelne periood. Ja Hiina RV 50. juubeli tähistamiskampaania oli just üks selliseid. Kevadel Pekingis käinud kurtsid, et paljud turismiobjektid olid tellinguis ja neile ei pääsenud ligi.

Septembri viimaseks nädalaks oli aga kogu ehitusrämps Hiina pealinna peatänavailt ja väljakutelt eemaldatud ning asendatud kommunistlikule ideoloogiale kohase butafooriaga. Värvilised purskkaevud mängisid lisaks patriootilistele marsihelidele ka Lääne klassikat. Idüll mõnusast olevikust ülihelge tuleviku ootuses pidi täitma nii miljonite hiinlaste kui ka tuhandete välisturistide südamed.

Öösiti harjutati peatänavail pidupäeva paraadiks. Ja 1. oktoobri hommikul suleti ligi 100 km² suurune kesklinnaosa lihtsurelikele sõltumata nende rahvuslikust või rassilisest kuuluvusest, religioonist või seksuaalsetset eelistustest. Pool miljonit paraadil osalejat ja pealtvaatajat valgusid linna südamesse eranditult kutsete alusel.

Hiinat pole võimalik lühidalt iseloomustada, sest see maa on nii ulatuslik ja mitmepalgeline. Kõrvuti geograafiliste eripäradega torkavad silma kultuurilis-religioossed ja majanduslik-poliitilised erinevused. Isegi Pekingi ühel tänavalõigul jalutades tekib tunne, et ajuti oleksid sa nagu nõukogudeaegses Moskvas, siis jälle New Yorgi pilvelõhkujate all. Ning kui sa korra kõrvaltänavasse põikad, tunnetad, et oled tõeliselt asiaatlikus agulis, kus poris ja rämpsus müttavad pilusilmad püüavad välismaalasele kaupu müüa, millele ei oska mõnikord isegi nime anda. Seega on Hiina mõistetamatu segu kõigest siin maamunal leiduvast.

Progressiivsemad noored ootavad loomulikult muudatusi ka maa poliitilises elus. Nad on veendunud, et tulevikku on ainult mitmekülgse ja hea haridusega inimestel. Nad tunnevad kaasa töölistele ja talupoegadele, kes ei suuda oma lastele eesrindlikku haridust anda -- see mass olevat määratud tuleviku «helges» kapitalismis lihtsalt virelemisele.

Hiinas ringi vaadates tekib imelikke mõtteid sellest, mida kõike sotsialism võimaldab, kuid kapitalism ja lääne tüüpi demokraatia tõenäoliselt mitte. Nii näiteks püüab töölisnaine rahumeeli kala ajaloolises keisri suveresidentsis. Tohutut jalgrattaarmeed nähes küsisin ühelt üliõpilasneiult, kuidas nad talvel lumega sõita saavad. «Aga meil on ju töölisi piisavalt, kes lume (käsitsi) tänavatelt ära roogivad.»

«Töörahva diktatuur» võimaldab ka kuritegevuse madala ning prostitutsiooni ja narkomaania pea olematul tasemel hoida.

Samamoodi leitakse ka potentsiaalsele ühiskonna kõntsakihile tööd ja leiba. Meil kaklevad sellised juba ammu prügikastide juures paremate palade nimel ja traumeerivad siis uut tüüpi liinibussides teisi kodanikke oma välimuse ja «lõhnabuketiga».

Mida aga sotsialism ei võimalda? Näiteks enam kui ühe lapse sünnitamist. Kui äpardus peaks juhtuma, siis kaasnevad kohutavad kulud, kuna teise lapse jaoks on kõik arstiabist hariduseni kättesaadav vaid ülikallis erasektoris. Sotsialism ei võimalda ka kodutust -- või olid sellised inimesed Pekingis väga osavalt ära peidetud. Kurb, kuid sotsialism ei võimalda ka puhtaid ühispeldikuid.

Mida võimaldab aga kapitalism? Kõigepealt ahnetel inimestel rohkem raha teenida, et see siis üksikutes lõbustusasutustes (näit diskod) neilt turumajanduslike hindadega ära võtta. Kapitalism võimaldab ka Lääne totrustel kanda kinnitada -- Mc Donald's ei paku Hiinas sugugi mitte riisi ja magushapus kastmes värsket pardifileed. Ikka sedasama junkfood'i, mida Viru tänava otsaski!

Kapitalism võimaldab Hiina suurlinnades kehtestada ka hingematva koeramaksu. 2000-3000 jüaani (ca 3800--5700 kr) eest saab koerapidamisloa ja siis tuleb hakata maksma mõnesajakroonist kuumaksu. Koer ise peab olema aga hästi tilluke. Jääb vaid lisada pekingi paleekoera kutsika maksumus -- 8000 jüaani (ca 15 200 kr). Kokkuvõttes läheb koerapidamine kallimaks kui isegi lubamatu teise lapse üleskasvatamine.

Käärid maal ja suurlinnas elava hiinlase elatustasemes on vähemalt sama suured kui Eestiski. Maad hariv hiinlane hoiab endal küll pooleldi naturaalmajanduslikul põhimõttel hinge sees, kuid midagi erilist lubada ei saa.

Suurlinnades teenivad inimesed tunduvalt rohkem. Välisosalusega firmades pidavat hinnatuimate juhtivtöötajate kuupalk üle 10 000 jüaani (ca 19 000 kr) ulatuma. Pekingi tänavapilti ilmestavad loendamatud uued autod, mille muretsemiseks peab vähemalt kellelgi piisavalt raha olema. Samas ei saa unustada, et kui ka ainult 1% hiinlastest kuulub kohalikke olusid arvestades n-ö «ilusate ja rikaste» klassi, moodustab see siiski ei vähem ega rohkem kui 13 miljonit tarbijat.

Giidi sõnade kohaselt elab tüüpiline hiina pere Pekingis ca 40 m²-l, ärkab igal hommikul kella 5-6 paiku, harjutab tänaval või parkides taijid (NB! noored ei pidavat enam kontsentreerumisega hästi hakkama saama), söövad veega keedetud pärmitaignapallikesi ja sama maitsetut riisisuppi, istuvad mitte just kõige uuema jalgratta selga või liinibussi ning sõidavad tööle. Õhtul alates viiest tulevad töölt, valmistavad kobedama õhtusöögi ning veedavad aega pere keskel. Üksteisel külaskäimise kommet pole, noored kohtuvad väljas -- söögikohtades või siis diskodel. Diskod ja baarid asuvad sageli suure aiaga piiratud alal (nagu nõukogude sõjaväeosad meil), on interjöörilt küllalt läänelikud, kuid selleks, et seal toimuv liiga «kapitalistlikult roiskuvaks» ei läheks, on palgatud kolmekordne miilitsavalve.

Kas teadsite, et:

- Hiina perekond peab ühe lapse poliitika tõttu rasestumise ette planeerima ja selleks riikliku loa saama.

- Hiinlased ei abiellu teisest rassist inimestega meeleldi, kuna need eritavad ebameeldivat higilõhna, omavad liiga karedat nahka ning erinevad liialt oma kommete ja traditsioonide poolest.

- Oma südames on hiinlased kogu aeg pigem budistid kui kommunistid olnud.

- Hiinlane võib saada küll budistlikuks mungaks, kuid mitte kunagi laamaks.

- Hiinlastele ei meeldi see, et tiibetlased end ainult kaks korda aastas pesevad.

- Pekingis jt suurlinnades on koerte (NB! ainult väikeste) pidamine võimalik erilubadega ning läheb maksude tõttu kallimaks kui lapse üleskasvatamine.

- Hiinlased saavad talv läbi jalgratastega sõita, sest töölised pannakse käsitsi jalgrattateid rookima.

Enne reisi tasub teada

- 1 Hiina jüaan (CNY) on 1,9 krooni

- Rahvaarv -- 1,3 miljardit, neist ligi 94% han-hiinlased

- Ajavahe Eestiga suvel 5, talvel 6 tundi

- Parim külastusperiood on aprill--mai ja september--oktoober

- Reisipakett Pekingisse maksab alates 15 000 kroonist

- Pudel õlut maksab alates 4 jüaanist (ca- 8 kr)

- Pudel klassikalist veini maksab alates 22 jüaanist (ca- 42 kr).

- Pudel riisiviina maksab alates 18 jüaanist (ca- 35 kr)

- Kergem lõuna traditsioonilises restoranis maksab alates 30 jüaanist (ca- 60 kr).

- Bussipilet maksab linnas 0,5 jüaani (ca- 95 senti)

- 4 km taksosõitu maksab 10 jüaani (ca- 19 kr)

- Turismiobjektide ja muuseumide piletid maksavad 25--50 jüaani (ca- 48--95 kr)

Autor: Raivo V. Raam

Hetkel kuum