Kristina Traks • 4 november 1999

Perekond Kõuhkna -- saarte valitseja

Kalatööstused, sadamad, kalalaevastik, veerand Eesti kilu- ja räimepüügi kvoodist, kolmveerand Eesti krevetipüügilimiidist Atlandi ookeanil -- see on varandus, mille Tiit, Toomas ja Tarmo Kõuhkna said ASi Epeks teistelt osanikelt, Oliver Kruudalt ja Aare Annuselt. Vastutasuks loobusid Kõuhknad osalustest kommivabrikus Kalev, Tallinna Piimatööstuses ja viina tootvas firmas Winum-E.

Hiiumaal annab Kõuhknatele kuuluv nn Dago-grupp tööd igale kuuendale saare tööealisele elanikule ehk 1000 inimesele. Dagomar tegeleb kalapüügiga, haldab kahte sadamat ja kalalaevastikku, Dagotar töötleb püütud kala ümber. Neid ettevõtteid haldab AS Hiiu Kalur.

Tänavu annab Hiiumaa vereringena toimiv Hiiu Kalur (koos omandatud Läätsa kalatööstusega) 350 miljoni kroonise käibega ligi poole Hiiumaa erafirmade käibest. Sel aastal 6 miljoni kroonist kasumit prognoosiva Hiiu Kaluri ettevõtted annavad neljandiku saare maksutulust.

Saaremaal on Läätsa kalatööstus koos tütarettevõtetega samuti saare suurim tööandja. Kevadel, kui Hiiu Kalur pankrotis Läätsa kalatööstuse ostis, töötas selles 160 inimest. Täna on tööl 300 inimest ja probleemiks suure nõudluse rahuldamine. Koos tütarettevõtetega Nas-Fil ja Veere Sadam töötab Läätsas 500 inimest.

Nii kummaline, kui see ka pole, kurdavad nii Hiiumaa kui Saaremaa kalatööstuste juhid, et kuskilt pole võtta täiendavat tööjõudu.

«Mul oleks vaja 100 inimest juurde palgata, aga pole võtta,» sõnab Läätsa kalatööstuse juhatuse esimees Heiko Viks. Et Läätsa tehast täisvõimsusega tööle panna, peab ta tooma saarele tööle inimesi mandrilt.

Ka kalaäride juhid ise käivad saartele tööle mandrilt. Iga esmaspäeva hommikul sõidavad Hiiu Kaluri ja Dago-ettevõtete juhid Hiiumaale koosolekule.

«Siin kohapeal ei saa midagi eriti otsustada, sest pangad on Tallinnas,» selgitab kalapüügifirma Dagomar juhataja Marek Harjak.

Kõuhknad jäävad oma kalaäri kommenteerides napisõnaliseks. «See on terviklik asi, konserviturg on kosunud, hinnad tõusevad ja ka ookeanipüügil on kõige halvemad ajad möödas,» ütleb Toomas Kõuhkna ja klõpsab seejärel suu lukku.

«Ei usu, et see äri kullaauk on,» sõnab Marek Harjak. «Ei tea ju mina ega sina täpselt, kas Kõuhknad valisid selle äri vabatahtlikult.»

«Kasumit teenib küll,» iseloomustab Heiko Viks kalaäri. Omanikke ta kommenteerida ei taha. Samuti põikleb Viks kõrvale küsimuste eest, mis puudutavad Kõuhknate seotust Viru kalatööstusega (Viru Rand).

Harjak leiab, et eduka kalaäri võti peitub hoopis ookeanipüügis. «Lõuna-Atlandil on palju kala ja vähe püüdjaid,» sõnab ta. Et paari aasta tagune üritus Angoola lähedal vett vedama läks, Harjakut ei heiduta. Seda enam, et kalapüügi nurjas tookord täiesti ettenägematu põhjus -- kodusõda Angoolas.

Seni püüavad Dagomari ja tema sidusettevõtte Permare laevad krevetti Loode-Atlandil. Atlandil on Kõuhknate äri kindlatel jalgadel -- kalapüügiseadus ütleb, et uued püüdjad saavad loa püüda vaid vanade olijate nõusolekul. Praegu kuulub Dagomari ja Permare laevadele kolmveerand kogu Eesti krevetipüügilimiidist.

Ka kilu- ja räimepüügis on jäme ots Kõuhknate käes. Dagomari laevastik püüab veerandi Eesti kilu- ja räimekvoodist.

Hiiu- ja Saaremaa kalatööstusettevõtete kõrval liigutavad Kõuhknad siiski hoopis suuremat raha krevetipüügilubade müügiga Atlandi ookeanil. Eesti püügilube Permare kaasosanikule Nascole müües teenivad Kõuhknad iga püügipäeva pealt puhtalt üle 20 000 krooni.

Varem kolmandikku Eesti toiduainetööstusest kontrollinud meeste mängumaaks on nüüdseks seega Atlandi ookean ja saared. Aeg näitab, kas mandrimehed nad taas omaks võtavad.

Hetkel kuum