Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vikatimees ootab romusid surnuaeda
Eesti hakkab tasapisi jõudma oma autostumise taseme poolest arenenud riikide hulka. Seda näitab kasutatud sõiduautode impordi järjepidev kahanemine ja uute autode müügi kasv. Juba tulevaks aastaks ennustab Autode Müügi ja Teenindusettevõtete Eesti Liit, et uute sõiduautode import ületab kasutatud autode impordi.
Teisisõnu hakkab humanitaarabi vajadus otsa saama ja kes uut ei jaksa osta, saab kasutatud masina soetada ka nn teisele ringile minevate sõidukite seast. Tõsi ta on, Saksamaalt toodud kasutatud auto võib olla veidi paremas korras kui Eestis sõitnu. Saksamaa teed on paremad, Saksamaa kütus on parem ja enamasti ei hakka sakslane ise autot näppima, vaid on lasknud kogu tehnohoolde teha teeninduses.
Samas ei tea me iial, kes on olnud selle auto omanik, mitu avariid ta on teinud. Eestis sõitnud liisingufirma auto kohta on võimalik kogu auto CV lihtsalt taastada ja vastavalt sellele määrata tema turuhind. Positiivne on seegi, et rahva napid säästud ei lähe enam sakslaste rahakotti, vaid jäävad ringlema Eestisse, toetades kohalikku majandust. Seega ei kaota me suurt midagi, kui kasutatud autode äri Saksamaaga sootuks ära lõppeks. Jääb üle vaid üks probleem: kuhu panna kõik need sajad tuhanded romud, mis on Eestisse veetud? Nad lagunevad silmnähtavalt, ära osta neid enam keegi ei taha, lihtsalt niisama ära anda ka ei raatsi... Kuid midagi pole parata. Peame leppima tõsiasjaga, et ka Eestisse tulevad hiiglaslikud autode surnuaiad ja sinna me armsaks saanud Sierrad kõik suunduvadki.