25 oktoober 2000

Eesti Televisioon ? kokku või lahku?

Esmapilgul tundub küsimus, kas liita Eesti Raadio ja Eesti Televisioon või mitte, üsna mõttetu. Näiteks soomlastel ja inglastel on nii raadio kui ka televisioon ühe katuse all ja sel viisil on nad juba terve igaviku hakkama saanud. Teistel jälle on raadio ja televisioon eraldi.

Tegelikult ongi praktiline elu näidanud, et saab ühtepidi ja saab ka teistpidi, ning see, mitu katust rahvusliku ringhäälingu kohal on, pole üldse põhiküsimus. Asutuste liitmine ja lahutamine ei ole peaaegu kunagi olnud tagatiseks, et pärast seda hakkaks midagi paremini või odavamalt minema.

See, kas ringhäälingul läheb paremini või halvemini, sõltub ju hoopis muudest asjadest kui struktuurimängud. Öeldu ei tähenda loomulikult, nagu ei olekski organisatsiooni struktuur oluline. Kuid kui enne struktuuri reformimise juurde asumist ei ole endale selgeks tehtud, mida riigi raadiolt ja televisioonilt tegelikult tahetakse ning kas neid üleüldse tahetakse ja kui palju selle kõige eest ollakse nõus maksma, siis ei saa mitte mingil juhul olla tegemist organisatsiooni ratsionaalse struktuuri kavandamisega, vaid üksnes struktuurimängudega.

Loomulikult on struktuurimängud tunduvalt kergemad ja atraktiivsemad kui organisatsiooni tegevuse tegelik paremustamine. Nendega võib hakkama saada igaüks. Kõige ilusama struktuurimängude näite võib leida meie siseministeeriumist, kus ministrid, kellel ei olnud vastavat kutse- ja ametialast ettevalmistust sellel töökohal töötamiseks, järgemööda alustasid oma tegevust struktuurimängudega. Kui siseministeeriumis oleks kõigi hädade põhjuseks tõepoolest olnud organisatsiooni puudused, siis oleks pärast kümnekordset struktuuri parendamist meil täna juba ladusalt töötav ja tõhus organisatsioon kuritegevusega võitlemiseks. Kuid nii arvamiseks läheb küll vaja suurt kujutlusvõimet. Tegelikult on kurjategijatel ja kuritegevusel täiesti ükskõik, kas peale politsei on siseministeeriumi alluvuses veel kedagi ja kas majanduspolitsei on Kapo koosseisus või hoopiski eraldi.

Samal viisil ei sõltu ka heade raadio- ja televisioonisaadete hulk ja kvaliteet sellest, kas riigi raadio on riigi televisiooniga koos või mitte, vaid eeskätt sellest, kui palju on meil tasemega tegijaid ja kui palju on saadete tegemiseks raha. Eestis ei mängita struktuurimänge kaugeltki mitte iga kord naiivsusest või selleks, et maskeerida oma asjatundmatust. Struktuurimängud on kõige lihtsam ebasoovitavatest tegijatest vabanemise ning omadele soojade kohtade tegemise moodus.

Kui tahame, et raadio ja televisioon jääks üha rohkem ressursse neelava struktuurimängu keerisesse, võiks ühendamise peale tõsiselt mõtlema hakata, muidu mitte.

Seni kuni asjad Eestimaal nii kulgevad, nagu nad seni on kulgenud, on kõige õigem raadio ja ringhäälingu liitmisest hoiduda. Kokkuhoidu ja kvaliteedi tõusu liitmisest ei tuleks. Küll aitaks kahe organisatsiooni olemasolu suurendada kindlust, et riigi väära finants- ja personalipoliitika pärast mõlemad organisatsioonid ühekorraga pankrotti ei lähe. Aga kui see ongi eesmärgiks, siis olge lahked.

Kommentaar ilmus interneti-portaalis Delfi

Hetkel kuum