Ameerika mõõdab oma demokraatiat

Ameerika Ühendriikide põhiseadus kehtib 1789. a. Alusteksti pole muudetud, küll on 27 lisaartiklis selle mitmeid lõike täiendatud ja täpsustatud. 12 konstitutsiooniparandust kuuluvad 20. sajandisse. Neist seitse puudutavad presidenti või on ta valimisega seotud. 20. sajandil anti naistele valimisõigus (1920), kaotati peamaksu tasumise nõue osalemistingimusena (1964), alandati osavõtuiga 18. eluaastale (1971), lubati Columbia ringkonna elanikud presidenti valima (1961), määrati valitu ametisseastumine 20. jaanuariks (1933), piirati presidendi ametiaega kahe korraga (1951) ja kehtestati protseduuride ahel juhuks, kui riigipea ei ole võimeline oma volitusi täitma (1967).

Ühendriikides kehtib majoritaarne valimissüsteem. Erinevalt meil rakendatavast proportsionaalsuse põhimõttest pärib võitja seal kogu poti. Kui üks kandidaat on ühe osariigi valijate häältest kogunud kas või ühe hääle rohkem kui teiseksjäänu, saab ta end toetama kogu osariigi. Isegi häälteenamust (50%+1) ei vajata.

Presidendi ja asepresidendi valimise seadus pärineb 1804. a. Tugevast kopituslõhnast hoolimata (valimised on kaudsed, lõppotsuse langetavad valijamehed, kelle määrab osariigist parteiladvik isikuti) toimis süsteem seni üllatavalt tõhusalt. 19. sajandil läks valijate ja valijameeste arvamus kolmel korral lahku, aga pikal 20. sajandil ei tekkinud ühtki tõsisemat tõrget.

Süsteem on üles ehitatud eeldusel, et üks kandidaat on teistest oluliselt populaarsem, karismaatilisem või peibutavama programmiga. Ja eks see nõnda on olnudki. Eelmisel 24 valimisel langes häältevahe vaid kolmel korral alla miljoni. Roosevelt lõi kindlalt Hooverit, Truman Deweyt, Eisenhower Stevensoni, Johnson Goldwaterit, Nixon McGovernit, Reagan Carterit ja Mondale?i, Bush Dukakist, Clinton Bushi ja Dole?i.

Krigin tuli sisse alles tänavu. Ei suutunud Gore ennast pakkuda suuremaks rahvameheks kui Bush ega vastupidi. Ei mõistnud vabariiklased ega demokraadid välja nuputada vastasest ahvatlevamat kava raha riigikassasse kogumiseks ja sealt kodanike hüveks jagamiseks. Nii ühe kui teise soov oli ehitada kirik keset küla, sest hääled, seega võim, asub keskel, mitte äärtel. Äärmuslikkusega ei jõua kaugele, kinnitati nüüdsama. Mõlemad servamehed, Nader vasakult oma rohelise ilmanägemisega ja Buchanan paremalt oma ameerikalike põhiväärtustega, põrusid masendavalt.

Ameerika demokraatia on kriisis, leiavad paljud kom-mentaatorid meil ja mujal. Tasavägisus on päevavalgele toonud mitmeid vajakajäämisi nii valija tahte tuvastamisel kui häälte kokkulugemisel. Kusagil ei pääsenud kõik hääleõiguslikud õigel ajal jaoskonda, kusagil osales neid, kel kodanikuvanne andmata, kusagil ei saanud valijad aru, millisesse valimissedeli sõõri vajutada mulk, et hääl soosikule läheks. Häälte lugemisel on eksinud masin, on eksinud inimene, mingi patakas jäi esialgsest rehkendusest välja, mingi osa rikutud sedeleid läks arvesse...

Valimisõigus oli tänavu USAs ligi 200 miljonil, osales ligi 100 miljonit. Tõenäosus ja suurte arvude teooria ütlevad, et eksitused ja vead säärase hulga inimeste tahte selgitamisel on vältimatud. Sestap on silmakirjalik rääkida demokraatia kriisist. Asi osutub mädaks vaid juhul, kui tõestataks, et tegemist oli tahtliku vassimisega.

Teisest küljest mõõdetakse tänavu tõepoolest Ameerika demokraatia tugevust. Mitmes osariigis võib Gore?i või Bushi võit sõltuda paarikümnest häälest. Nii tühine lüüasaamine on peibutus kaotajale vaidlustada ametlik tulemus ja alustada lõputuid kohtuskäimisi. Kui erinevus on kümnendik või sajandik protsenti, võib järelkontrollidega kogu valimissüsteemi põhja lasta. Ja loomulikult huvitab meist igaühte, kuidas käituvad valijamehed teades, et rahva enamus (tõsi, pisut üle kahe promilli) eelistas Gore?i.

Põhiseaduse parandusega saab kaotada valijameeste institutisooni. Ent kuhugi ei kao tõsiasi, et 21. sajandil jahitakse hääli keskelt ja tulemus kipub viigiks. Kuidas toimida uues olukorras nii, et demokraatia ei mõraneks? See on väljakutse mitte ainult ameeriklastele, vaid ka meile, eurooplastele.