Lepingusuhe pole võlasuhe

Iga majandusmees teab, et sõlminud mingi müügi-, veo-, rendi- või muu lepingu, on tark püüda täpselt täita kõiki lepingutingimusi ja vältida võlgade tekkimist. Võlgade pealt tuleb maksta viiviseid ja trahve ja vahel nende pärast ka kohtus käia, mis tähendab lisakulusid. Lepinguosaliste lepingusuhted ja võlasuhted on majanduslikus tegelikkuses kaks ise asja.

Sama ametnikeseltskond, kelle taotlused sepitseda majandustegevuse piiramise seadust hiljaaegu luhta jooksid, võitleb Märt Raski ja Paul Varuli juhtimisel juba teist aastat kangekaelselt selle eest, et seaduse tasandil edaspidi lepingu- ja võlasuhete vahel vahet ei tehtaks.

Kurikuulus võlaõigusseadus (eelnõu) näeb nimelt ette, et olgu leping missugune tahes, lepingupoolte vahel tekivad kohe lepingu sõlmimise hetkest võlasuhted. Mitte üksnes laenu- ehk võlalepingute, vaid eranditult kõigi lepingute osapooled on võlaõiguslaste arvates omavahel alatiseks võlgnikud ja võlausaldajad.

Seaduseelnõu, mis peab õiguslikult reguleerima mis tahes lepinguid, algab võlasuhte määratlusega (§ 1). Mis on lepingusuhe ehk lepinguline suhe, sellest pole seaduses midagi. Eelnõus, milles on ühtekokku ca 1600 paragrahvi ja üle 106 000 sõna, esineb ?lepingusuhe? juhusliku sõnana ainult üks kord (§ 42).

Võlaõiguslased on äärmiselt resoluutsed. Nende arvates seob just võlasuhe isegi niisuguste müügilepingute pooli, milles võla tekkimine on välistatud, sest tehing sooritatakse kohe makstava raha eest. Puhuti õige leidlike seletuste kohaselt ei olevat majanduslikke suhteid lepinguosaliste vahel teisiti kuidagi võimalik õiguslikult reguleerida. Pealegi nõudvat seda ka Euroopa õiguskultuuriga ühinemine.

Seda seletades jäetakse targu mainimata, et sugugi mitte kõigis Euroopa riikides ei reguleerita lepinguid võlaseadustega. Kõiki lepinguid hõlmavaid võlaseadusi ei ole muuseas Põhjamaades. Neis riikides osatakse teha vahet lepingu- ja võlasuhte vahel.

Lepinguosalised ei ole juba lepingu sõlmimise hetkest võlgnikud ja võlausaldajad. Võlgnikeks-võlausaldajateks muututakse alles siis, kui tekivad võlad. Kui pole võlgu, pole ka võlasuhet ega võlgnikke-võlausaldajaid. Selge ja lihtne.

Meie võlaõiguslaste arvates ei tohi Eestis asju nii lihtsalt korraldada. Neil on kavas pärast võlaõigusseaduse riigikogus vastuvõtmist alustada laiaulatuslikku rahvakasvatustööd, et teha kõigile selgeks, kui keeruline kõik tegelikult on. Kavas on kogu rahvale selgeks teha, mis mõttes on kõik lepingute osalised vastastikku üksteise võlgnikud ja võlausaldajad.

Üks eelnõu koostaja, vandeadvokaat Villu Kõve selgitas riigikogu õiguskomisjoni liikmetele ja kavatseb edaspidi kogu Eesti rahvale selgeks teha, et iga võlausaldaja olevat alati oma võlgniku võlgnik ja iga võlgnik oma võlausaldaja võlausaldaja (!). See olevat nii sügav ja üldine tõde, et laienevat ka abielule ja abieluvaralepingule (!).

Praegu polevat lepingusuhetes õiguslikku selgust, sest kõigi lepingute pooled ei saavat veel aru, et nad on tegelikult lepingu allakirjutamisest peale alati nii võlgnikud kui võlausaldajad! Kuni selline kord pole veel seadusega kehtestatud, ei olevat meil ka euroopalikku õiguskultuuri!

Mingit lepinguseadust, nagu kehtib Põhjamaades, ei tohtivat meil võlaõiguslaste arvates mingil juhul kehtestada. Nende suhtumine on arusaadav ? lepinguseaduse põhimõiste ei ole võlasuhe, vaid lepingusuhe. Ilusat ja sügavat võlgniku-võlausaldaja filosoofiat poleks siis vaja rahvale hakata õpetama (millest oleks muidugi väga kahju)!

Soomes kehtis juba ammu enne ELi astumist üldine lepinguseadus (vakiosopimuslaki) ja eri seadused eri lepinguliikide kohta: töölepinguseadus, kindlustuslepinguseadus jt. Nii on Rootsis, Taanis ja mitmes teises riigis. Kõigis neis on lepingute sõlmimise ja täitmise kord õiguslikult hästi korraldatud ja kooskõlas Euroopa õiguskultuuriga.

Neis riikides ei mõisteta, miks peaks Eestis võlaõigusseaduse eelnõu seadusena kehtestamata jätmine ja lepinguseaduse kehtestamine tähendama õigussüsteemi katastroofi, millega meid hirmutavad justiitsminister Rask ja eksminister Varul. Mingit katastroofi ei kardeta ka ELis, kus juba 1995. a peale tegeldakse Euroopa lepinguõiguse (mitte Euroopa võlaõiguse!) väljatöötamisega.

Eestil on õige astuda oma õigussüsteemi kujundamisel üht sammu ELiga, anda võlaõigusseaduse eelnõu arhiivi ja võtta kiiresti vastu nüüdiseuroopalik lepinguseadus.