29. november 2000 kell 22:00

Kileprojektorit veel vara ära visata

Kuigi data-videoprojektor ja korralik dokumendikaamera on viimasel ajal tublisti grafoprojektoreid turult välja tõrjuma hakanud, leiab nii väike- kui ka suurfirmas kasulikku rakendust ka tavaline kileprojektor.

Kuna valida saab paljude erinevate mudelite vahel, siis peab ostja kindlasti tegema kodutööd põhimõistetest arusaamiseks. Kileprojektori valimisel on esimeseks valikukriteeriumiks projektori tüüp. Kasutuse loomust lähtuvalt võib projektor olla kaasaskantav või statsionaarne. Korpuse suurus ja seega ka mobiilsus sõltub projektoris kasutatavast projektsioonisüsteemist. Lihtsamat tüüpi projektorid on altvalgustatava süsteemiga. Need on tavaliselt kasutusel statsionaarsetena mingis kindlas ruumis ning liigutatavad ratastega aluslauaga. Antud mudelid võimaldavad ca 2000?12 000-luumenilist valgusvoogu.

Mobiilsust nõudvale kasutajale mõeldes valmistatakse ülaltvalgustatava süsteemiga projektoreid, mis peegeldavad valgus kaks korda enne ekraanile jõudmist. Eelnevat põhimõtet järgides on kaasaskantavate projektorite mõõtmed ja kaal viidud miinimumini. Nii kaalub firma Kindermann üks projektor kõigest neli kilo, võimaldades ca 2000?3000-luumenilist valgusvoogu.

Otsides projektoris peale mobiilsuse ka suurt valgustugevust, peaks pilk langema altvalgustatud peegelsüsteemiga projektorile. Sellise projektori lamp paikneb tööpinna all analoogselt statsionaarse kileprojektoriga, kuid korpuse suurust on vähendatud poole võrra, kasutades peegelsüsteemi. Sellised mudelid võimaldavad ca 3000?6000 luumenilist valgusvoogu. Üldiselt kestavad halogeenlambid 50?300 tundi ja metallhaliidlambid kuni 1000 tundi. Erandina toodab firma Kindermann seeriat, kus lambi eluiga ulatub 3000 tunnini ja see on juba tuntav võit lampide hindu arvestades.

Väga oluliseks kriteeriumiks seadme valimisel on jahutussüsteemi töö. Küsimus on projektori müratasemes ehk kas mudel võimaldab vaikset tööd. Huvitaval kombel ei määra siin tulemust hind, vaid tootja.

Valgusvoo tugevus luumenites on kileprojektori valiku põhikriteerium. Luumenite arv näitab, millise eredusega kujutis saavutatakse ekraanil ja see määrab projektori kasutusala: kas must-valgete kilede või värviliste kilede projitseerimiseks.

Kolmeläätseline optika ehk triplet-lääts tagab pärast kujutise teravustamist kontrastsuse kogu ekraani ulatuses. Võrdluseks üheläätseline optika ehk singlet-lääts võimaldab kujutise teravustamist pildi keskel või äärtes sõltuvalt sellest, millises piirkonnas kujutis teravustati.

Kui ei ole võimalik järgida soovituslikku vahemaad projektori ja ekraani vahel (2 m), võivad kujutise servades tekkida kollased või sinised toonid. Häirivad toonid saab kustutada, kui reguleerida lambi kõrgust tööpinna suhtes. Teravustamine toimub objektiivi juurest ja väga lihtsalt. Teravad kujutised on garanteeritud ükskõik millise kujutise suuruse juures. Samuti on ajalugu pruunide ja siniste varjudega projektsioon.

Reaalelus on tihti standardprojektsiooniks nn ülespoole projektsioon. Tavaliste projektoritega juhtub sel juhul, et kujutised on teravad ainult ekraani keskel. Leevendamaks seda efekti saab kallutada ekraani (projektsioon on sel juhul ruudukujuline ja täielikult fokuseeritud) ning kallutada objektiivi (projektsioon on terav, kuid siiski moonutatud kujuga).

Kilesid, millele saab käsitsi peale kirjutada, ei tohiks panna koopiamasinasse ega printerisse. Kile võib seal üles sulada.

Autor: Kaupo Reisenbuk

Hetkel kuum