Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
PM: eliit on roll, millega kaasneb kohustus
Kui pole eliiti, siis pole ka rahvast ega riiki. See selge tõde kipub segastel aegadel hägustuma. Pole siis midagi imelikku, kui aeg-ajalt mõned helged pead kokku tulevad, et taas kord üle täpsustada, mis on eliit, milline on ta roll ja millised kohustused ühiskonnas, kirjutab Postimees tänases juhtkirjas.
Nii oli ka eile, kui Tallinna Vanalinna teatrimajja kogunesid arvamusliidrid neid nii lihtsaid ja nii keerulisi asju üle rääkima.
Eesti ühiskonna eripäraks on, et oma pika, aga enamjaolt võõraste poolt kujundatud ajaloo ning suhteliselt lühikese kultuuriloo vältel on eliidiks enamasti peetud loov- ja vaimuinimesi, vähem neid, kelle võimuses reaalse elu tegelikke hoobi liigutada, raha, äri ja tootmist suunata.
Päris loomulik, et kohe pärast taasiseseisvumist pöördusid kärsitud pilgud otsima uut jõulist eliiti. Kirjanike ja teadlaste asemele - paraku mitte nende kõrvale - tõsteti uued ja edukad, olgu siis äriinimesed või poliitikud.
Võttis aega, enne kui märgati: eliit olla, see tähendab siiski midagi muud kui vaid mingi heaolutase saavutada või mingisse valitud kogusse pääseda.
Ainult uudsusest tingitud naiivsusega ei saa vabandada, et ikka veel peetakse eliidiks ka lihtsat tõusikut, keda tsiteeritakse rohkem kui filosoofe, keda pannakse juhtima linnu ja ministeeriume.