Ühinemisest tuleb teatada

15. märtsi ÄPs ilmunud artiklis ?Konkurentsiamet peaks lähtuma seaduse mõttest? leiab artikli autor Juhani Seilenthal, et konkurentsiamet süüdistab alusetult Hansapanka.

Seilenthali tõlgendus konkurentsiseaduse üld- ja erisätete koostoimest ning arusaam konkurentsiõigusest tervikuna on lihtsustatud. Konkurentsi kahjustamised ei toimu üksnes horisontaalsel tasandil ehk konkurentide vahel, vaid ka vertikaalsel tasandil ehk erinevate majandusastmete vahel ja ka võimalike tulevaste konkurentide suhtes.

Konkurentsiseaduse järgi on keelatud erinevatel majandusastmetel asuvate tarnija ja edasimüüja vahelised ainuõiguslikud ostukokkulepped, millega pooled määravad kindlaks kolmandatele isikutele kehtestatavad hinnad. Samuti on kaubaturgu valitseval ettevõtjal keelatud nii oma konkurentide kui ka varustajate ja edasimüüjate kahjustamine. Samuti võib teatud juhtudel konkurentsi mõjutada ettevõte, kes ei osale vaadeldaval kaubaturul. Sellised olukorrad tekivad tihti ühinemiste tagajärjel.

Konkurentsiseaduse §1 lg1 kohaselt on konkurentsiseaduse otstarbeks vaba ettevõtluse huvidest lähtuv konkurentsivabaduse kaitsmine loodusvarade ammutamisel, toodete valmistamisel, teenuste osutamisel, toodete ja teenuste ostmisel ja müümisel ning muus majandustegevuses konkurentsivabaduse kahjustamise ärahoidmine ja kõrvaldamine.

Vertikaalsetele konkurentsivastastele kokkulepetele on just iseloomulik, et erinevatel majandusastmetel olevad ettevõtjad, kes ei konkureeri omavahel, kahjustavad omavahelise lepinguga ühe kokkuleppepoole konkurentsi kolmandate isikutega.

Hansapank omandas läinud aastal enamuse ASi Ühinenud Meiereid aktsiatest ehk sai emaettevõtjana kontrolli Ühinenud Meiereid üle. Sellist valitseva mõju saavutamist teise ettevõtja üle käsitletakse konkurentsiseaduse §26 järgi ühinemisena, millest tuleb eelnevalt konkurentsiametit teavitada.

See, kas ühinemine kahjustab konkurentsi või mitte sõltub asjaoludest, mis vajavad põhjalikku analüüsi. Ettevõtja jaoks on sellise analüüsi läbiviimine keeruline ja aeganõudev ettevõtmine. Sellepärast on konkurentsiseaduse § 27 lg 1 nimetatud piirmäärad ainult kvantitatiivsed, pakkudes lihtsat mehhanismi, mille abil ühinevad ettevõtjad saavad määratleda, kas nende tehing kuulub ühinemiste kontrolli alla või mitte. Seilenthal väidab, et Hansapanga poolt kontrolli saavutamine Ühinenud Meiereide üle ei mõjuta mingil viisil rahandus- ega piimandusturgu. Autori väide on siinjuures küll ennatlik.

Nii Hansapangal kui Ühinenud Meiereidel on liisimisega tegelevad tütarettevõtted (Hansa Capital ja Ühinenud Meiereide Liising). Läinud suvel seisis Hansapank jõuliselt Lacto ja Ühinenud Meiereide ühinemiskõneluste taga. Eeltoodu viitab selgelt asjaolule, et ka konkurentsi seisukohalt esmapilgul täiesti tähtsusetu ühinemine, võib mõjutada konkurentsi ühel või teisel kaubaturul.

Samasuguseid põhimõtteid järgitakse ka Euroopa Ühenduse konkurentsiõiguses, mille kohaselt tuleb pangal, kelle eesmärgiks on restruktureerida ettevõte selle hilisemaks edasimüügiks, alati teatada ühinemisest. Seda põhjusel, et restruktureerimise käigus pangad sageli määravad ja mõjutavad ettevõtja konkureerivat käitumist turul ning ette nähtud edasimüügi tähtaegadest on raske kinni pidada. Põhimõtteliselt vale on käsitleda ettevõtete ühinemist kui konkurentsiseaduse rikkumist. Ettevõtte ühinemine ei ole seaduse järgi keelatud, keelatud on ühinemisest konkurentsiametile teatamata jätmine.

Ühinemiste kontrollimise eesmärgiks on takistada kaubaturgu valitseva seisundi tekkimist. Valitsev seisund ei tulene üksnes ettevõtja turuosast konkreetsel kaubaturul, vaid ettevõtja majanduslikust ja finantspositsioonist. Konkurentsiseaduse järgi tulebki alati, kui ühinevate poolte aastane käive ületab 100 miljonit krooni konkurentsiametile teatada.

Uue konkurentsiseaduse eelnõus on käibemäärasid tõstetud, eelnõu kohaselt tuleb ühinemisest (eelnõus koondumine) teatada, kui ettevõtjate käibed kokku ületavad 500 miljonit krooni ja vähemalt kahe ettevõtte käive kummalgi ületab 100 miljonit krooni.