Ida-Saksamaa reformiängid

Saksamaa valitsus teatas äsja, et pikendab Ida-Saksamaa jaluleaitamiseks mõeldud abi nn solidaarsuspakti raames veel aastaiks 2006?2020. Täiendava abi suurus on 2448 miljardit Eesti krooni lisaks seni jagatud enam kui 8000 miljardile kroonile. Kas sellest piisab tolle 17 miljoni elanikuga piirkonna õitsele puhkemiseks? Ainult osaliselt.

Selle endise sotsialismi mustermaa üleminek turumajandusele on põhjalikult erinenud kõigist saatusekaaslastest. Tollane kantsler Kohl tegi vea, kui ta võrdsustas Ida- ja Lääne-Saksa marga, mis laskis kohaliku tööstuse põhja. Järgnes palkade järsk tõus, mille tulemusena need on nüüd kaheksa korda kõrgemad kui T?ehhis ja Poolas. Samal ajal moodustab tootlikkus 70% Lääne-Saksa omast ja majanduskasv on 90. aastate teisel poolel püsinud tagasihoidliku 1% tasemel.

Tööta on üle 17% rahvastikust ja ometi väidab Rostocki kaubanduskoja juhataja Claes Weitendorf, et oskustööjõust hakkab nappus kätte jõudma. Et parem tööjõud on liikunud lääne poole, siis muutub tema arvates lähiaastail vältimatuks Poolast tööjõu sissetoomine, mis ühtlasi tähendab seda, et Saksamaa võib loobuda kandidaatriikide tööjõu vaba liikumise seitsmeaastase piirangu nõudest.

Piirkonniti on Ida-Saksa areng kulgenud väga ebaühtlaselt. Kiire hoo on sisse saanud Dresdeni piirkond, kuhu on kogunenud hulgaliselt elektroonikafirmasid. Seevastu kuidagi ei saa jalgu alla Mecklenburg-Vorpommerni ja Saksi-Anhalti liidumaa, kus on vähe investeeringuid ja püsib suur tööpuudus ning inimesed on pessimistlikud.

Kogu senine Ida-Saksa käekäik on andnud idasaksa päritolu Saksamaa liidupäeva spiikeril Wolfgang Thiersel küsida, kas tõesti Ida-Saksa jääbki teisejärguliseks piirkonnaks?