Riik on mõnikord ka hea ärimees!

Eelmisel aastal maksis Eesti Loto välja 1,6 miljonit võitu, keskmine võit oli 40 krooni. Suurvõite ehk üle 20 000krooniseid võite maksti välja 250.

Keskmine lotovõit on väike ja keskmine lotomängija mängib emotsionaalse laengu saamiseks, lootes, et äkki naeratab õnn just talle. Kõige suurem võit, mis Eestis välja maksti, oli 2,9 mln krooni. Sellise rahaga saab ehitada päris ilusa maja.

Lotomängu populaarsus on meie lähinaabrite juures viimastel aastatel kõvasti kasvanud. Näiteks Vikinglottos, mida ka eestlased hea meelega mängivad, on 12 miljonit erinevat kombinatsiooni. Siis, kui jackpot on paar korda edasi lükkunud ja võidusumma on kerkinud 30 mln kroonini, on kõik kombinatsioonid välja müüdud ja keegi saab õnnelikuks igal juhul, vahel ka mitu inimest korraga.

Eestis on alalisi lotomängijaid umbes 15% elanikkonnast. 60% inimestest on lotot mänginud, aga ei tee seda pidevalt. Ja ainult 5?6% inimesi lotot põhimõtteliselt ei mängi. Arvestades, et elanikkonna hulgas on ka lapsed ja vanurid, mängib lotot keskmiselt iga kolmas täiskasvanu. Ja keskmiselt iga kolmas pilet võidab. Numbrite keel ütleb, et lotomäng on populaarne ja atraktiivne meelelahutus, aga ta on ka äri. Riigi äri.

Eesti lotoäri on Euroopa suurriikidest veidi erinev selle poolest, et Eestis läheb võitudena väljaloosimisele 50% piletite müügist saadud rahast, s.o keskmisest rohkem. Saksamaal on see arv näiteks 47%. Ülejäänud osa rahast jaguneb kolmeks: riigimaksudeks (hasartmängumaks), mis suunatakse heategevusse, peamiselt kultuuri ja spordi toetuseks; tegevuskuludeks ja kasumiks.

Kuna enamik lotofirmasid on riiklikud (lähinaabritest on erand ainult Venemaa), läheb ka firma kasum riigile, kes sellega erinevaid ühiskonna vajadusi finantseerib. Eesti Loto kasum oli esimesel poolaastal 66,4 mln krooni suuruse käibe juures 3,7 mln krooni, mis on küll kõigi aegade parim tulemus, kuid siiski veel mitte nii särav, kui näiteks Norras.

Norra lotofirma kasumimarginaal on 36%. Nii suur on see muidugi ka seetõttu, et suuremate mahtude pealt on võimalik püsikulude suhet tuludesse hoida palju madalamal.

Arvestades teiste riikide lotomüüki SKP suhtes, võiks Eesti Loto käive olla kuni 500 mln krooni, mis juhul võite makstaks välja 250 mln krooni aastas ja firma kasum võiks olla vähemalt 100 mln. See on üle 22 korra enam, kui me aasta alguses tänavuseks kasumit prognoosisime.

Eestlane on põhjamaa inimesena ka veidi külmavereline, me ei lähe nii hõlpsalt ?põlema? ? hispaanlase ja venelase vastu me ei saa, mistõttu lotomängu suhte maailmarekordit SKPsse Eesti vaevalt lüüa suudab.

Liitumine Eurolottoga, mis viiks lotomängu peavõidu 780 mln kroonini, annaks ka Eesti lotomängijatele mängulusti juurde ja sealtkaudu ka kasvataks firma käivet ja kasumit.

Riigi jaoks on lotomängu teenuse pakkumine äri. Kuna inimesed vajavad meelelahustust ja tahavad selleks teha kulutusi, peab riik selleks looma võimalusi.

Riigi ülesanne on tagada, et mäng oleks aus, ja seda laiemalt. Lotomängu puhul on seda ülesannet riigil teisiti kui ise ainuomanik olles täita väga raske, nagu näitab Venemaa kogemus.

Pärast nõukogude aega, mil kogu äritegevus riigi ja ainult riigi pärusmaa oli, oleme kukkunud teise kraavi ? kõik erastada! Kasumlikke ärisid aga hea peremees poolmuidu ära ei kingi. Eriti veel siis, kui uus omanik kaupluse ustest ja akendest kaupa laiali tassib ja tore pood tuleb lõpuks üldse kinni panna.

Kuna paljude Eesti ettevõtetega on nii juhtunud, võiks riik edaspidi ehk ka mõnes teises ärivaldkonnas kätt proovida ? lotoäri näitel julgen arvata (ka teiste riikide kogemusi arvestades), et väide, nagu riik on alati halb (või halvem) omanik kui erasektor, ei pea paika.