Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mall Oja teatrikirg
Teater. Armastan teatris käia. Kuna möödunud ooperiaasta oli pühendatud ühele mu lemmikheliloojale Giuseppe Verdile, siis avanes võimalus kuulata peaaegu kõiki Verdi tähtsamaid oopereid. Sain võrrelda Estonia ja Soome Rahvusooperi ?Traviatat? ning näha Moskva Heliksoni eksperimentaalset ?Aidat?.
Kuna mu töö on seotud Soomega, tekivad võrdlusmomendid iseenesest. Kõrvutamisest on saanud omamoodi hobi: kui mõni lavastus on mind Soomes vaimustanud ja kuulen, et sama autorit hakatakse mängima Eestis, olen põnevil.
Paar aastat tagasi olin kindel, et iiri autori M.McDonaghi tükid jõuavad õige pea ka Eesti lavadele, sest Iirimaa kolkaküla probleemid ja lavastaja räigelt hell publikuga kõnelemise viis puudutavad ühtviisi kõigi väikerahvaste hingekeeli. ?Mägede iluduskuninganna?, millest sain vapustava elamuse Helsingi Linnateatris, on mul veel Vanemuises vaatamata, kuid mu isiklikus edetabelis esikoha pärast võistlevad Rakvere Teatri ja Linnateatri McDonagh?i tõlgendused olid minu jaoks möödunud teatrihooaja tipphetked.
Helsingi Linnateatris nähtud muusikal ?Les Miserables? lähenes täiuslikkusele, nüüd ootan, millal Eestis sama ettevõtmise tulemusi näha saan.
Reisid. Soomes reisimine on osa mu igapäevatööst, kuid reisimine on ka üks lemmikharrastusi. Puhkuse ajal eelistan reisida vaid oma pereliikmetega; vahel kõigiga koos, teinekord igaühega eraldi. Olen ränduri tüüpi ega tee kunagi väga täpset reisiplaani ? puhkuse ajal meeldib mulle elada päeva kaupa.
Armastan pikki autoreise ja mägedes rändamist. Mulle meeldib kunstimuuseumide labürintides ekslemise asemel end võõra linna või maa elurütmil lihtsalt kaasa haarata lasta. Mullusuvise puhkuse ajal äratasid minus samavõrra imetlust nii Suure kanjoni mõõtmatus kui Vooremaa vaated.
Maailma suurlinnades tõmbavad mind seletamatu jõuga sealsed chinatown?id, kuid sama müstilised on suveõhtused õitesse uppuvad ööbikuhäälsed Eesti väikelinnad.
Vabad hetked. Aeg-ajalt, kui suudan oma rahuldust pakkuva kutsetöö kõrvale heita, meeldib mulle mitte midagi erilist tegemata lihtsalt kodus heade raamatute taga uneleda või oma lemmiklinnas ? Nõmme aedlinnas ? ringi hulkuda: kiigata üle aedade, fantaseerida majade ja inimeste elulugude teemal, käia Nõmme turul ja vähemalt korra aastas läbi astuda Kristjan Raua võluvast majamuuseumist.