Kutseharidus erakätesse

?The World Competitiveness Yearbook?i? andmetel oli Eesti 2000. a 49 arenenuma maa hulgas lugupeetaval 22. kohal, sh oskustööjõu ja immigratsiooniseaduste osas vastavalt 48. ja 49. kohal. Kui lisada meie madal iive, on investori seisukohalt Eesti väheatraktiivne, mis sest, et meie maksuseadustik ja ühisettevõtete seadustik on ülisoodsad. Kui oskustööjõudu napib ja seda sisse vedada ei saa, puuduvad äri alustamiseks eeldused.

Samas on meil palju töötuid, kellel ebasobiv või mitteküllaldane eriala. Sama allika alusel on Eesti üheks viiest tipp-prioriteedist kutsehariduse reform, mille kallal on vaeva nähtud juba palju aastaid. On koostatud õnnestunud tegevuskava kutseharidussüsteemi arendamiseks Eestis aastail 2001?2004, kus on loetletud ka kutseharidussüsteemi nõrkusi: väheefektiivne juhtimistegevus; ülepaisutatud koosseisud ja nende ülemäärane alalhoidlikkus, mis ei võimalda kohaneda kiirete muutustega piiratud ressursside tingimustes; muutuste läbiviijate väike hulk ja kutseõppeasutuste ülemäärane tähelepanu põhitegevusega mitteseotud majandustegevusele.

Kutseharidusasutuste hoonete haldamiseks kulub aastas üle 20 rahalistest ressurssidest, seejuures kuni ¼ kogu õppehoonete pinnast ei ole otseselt õppetöös rakendatud. Kui lisada erialade struktuuri mittevastavused, sest kutsekoolide lõpetanutest registreerib lõpetamisaasta 1. oktoobriks töötuks 10,5, gümnaasiumi või ülikooli lõpetanutest vastavalt 3,4 ja 3,2, võiks jõuda järeldusele, et seni rakendatud meetmetest ei piisa tööturgu rahuldava kutseharidussüsteemi loomiseks.

Seni on olnud valitsevaks evolutsiooniline areng, põhirõhk on olnud raha taotlemisel materiaalse baasi tugevdamiseks. Eelarve märkimisväärne suurendamine on võimatu. Eesti suunab haridusele ca 8 SKPst ja on sellega maailmas esimeste hulgas. Esimesel kohal on Iisrael ? 9,06, kuuendal Ungari ? 7,54 ja kaheksandal USA ? 7,17.

Kui Eesti SKP aastal 2001 oli 100 miljardi ümber, siis haridusele läks sellest 8 miljardit ja kutseharidusele poole miljardi ümber. Olen seisukohal, et kutsehariduse olulisus teiste haridussüsteemidega võrreldes on Eesti arengule tunduvalt suurem kui hariduseelarve proportsioon. Kahjuks on aga ülikoolide ja üldhariduskoolide lobby sedavõrd tugev, et kutsehariduse proportsiooni suurendamine hariduseelarves on lootusetu. Küllap saaks aga teha midagi niisugust, mida seni tehtud pole ? erastada kutsekoolid. Tavaerastamine ? sellesse gruppi kuuluksid erialad, mis on koolitusturul piisavalt atraktiivsed ja seega võimelised toime tulema ilma riikliku toetuse-tellimuseta. Siia kuuluvad äri, juura jms erialad. Mainori Majanduskool on antud mudeli edukas esindaja. Nii saaks nähtavasti erastada Majandustehnikumi, Tallinna Kommertskooli jt. Kuigi need koolid ostetaks madala hinna eest, seisneks riigi võit nende finantseerimise lõpetamisest tulenevas kokkuhoius. Ostja kohustused vajaliku haridustegevuse jätkamiseks saaks sätestada ostu-müügilepingus.

Doteeriv erastamine ? sellesse gruppi kuuluksid erialad, mis pole turul piisavalt atraktiivsed, et katta oma kulusid. Siia kuuluvad eelkõige suuri investeeringuid nõudvad erialad, aga ka rahvuskultuuriga seostuvad erialad.

Nende kutsekoolide hind on negatiivne: see tähendab, et riik peab peale maksma, et kuluallikast lahti saada. Pealemaksuks saaks olla nt riiklik tellimus uuelt omanikult 25 aasta jooksul. Doteeriva erastamise elemente on tunda Audentese ja Spordigümnaasiumi tehingus.

1. Liising ? see oleks erastamise erivorm, kus tegemist poleks ostu-müügitehinguga, vaid pädevale soovijale liisitaks kutsekool näiteks 25 aastaks. Oletan, et liisingulepingu sõlmimine edeneks kiiremini ostu-müügilepingu sõlmimisest, kuna kinnisvara kaotamise hirmud oleks väiksemad.

2. Bang sai ? see hiinakeelne sõna tähendab erastamisvormi, mis kutsehariduses tähendaks uue erakutsekooli rajamist ja sellele sama riikliku tellimuse andmist, mis seni läks kõrval asuvale riigikoolile. Selle erastamisvormi rakendamisel pole vaja kulutada jõudu vana struktuuri lammutamiseks.

Doteeriva erastamise idee väljatöötamisel on tuginetud järgnevatele eeldustele:

1) Eesti avalikku sektorit on tarvis vähendada;

2) eraomand on Eestis üldjuhul efektiivsem kui riiklik omand.

Praegu Eestis kehtiva erastamiskontseptsiooni järgi erastatud ettevõtetele mingit pidevat dotatsiooni üldjuhul pole planeeritud. Selle tulemusena erastatakse ettevõtted, mis oma iseloomult on kasumit andvad: tööstus, teenindus, pangandus. Oma iseloomult kahjumit andvad ettevõtted ? koolid, kultuuriasutused ? jäävad alatiseks avalikku sektorisse ning nende tegevuse ja kapitali kasutamise efektiivsus jääb alati madalaks ning seda mitte seepärast, et nad on oma iseloomult kahjumit andvad, vaid seepärast, et nad on avalikus sektoris.

Doteeriva erastamise idee seisneb selles, et oma iseloomu tõttu kahjumit andvad ettevõtted samuti erastada, jätkates nende pidevat doteerimist. Seda tüüpi ettevõtete erastamine toimuks nii, et erastamistingimustes oleks ära toodud ka aastane dotatsioonisumma, mida riik maksab, kui uus haldaja ettekirjutusi täidab. Erastamine toimub konkursi teel, kus võidab see, kes pakub kõige parema kvaliteedi-hinna suhte madalamal või dotatsioonihinnaga samal tasemel. Riiklik dotatsioon suureneb vastavalt hinnaindeksile. Idee kontrollimiseks võiks erastada 2?3 kutsekooli. Kui see end õigustab, võiks edasi liikuda.

Kutsehariduse reformis võiks võtta kaalumisele ka kutsekoolide kinnistamise ülikoolide juurde. See on nn megaülikooli mudel, mille järgi Eesti kutsekoolid tuleks jagada avalik-õiguslike ja eraülikoolide ning mõnede rakenduskõrgkoolide vahel. Arvatavasti oleks see kutsekoolidele meelepärane.