Iirimaa ja Euroopa

Pühapäeval ETVs näidatud film ?Michael Collins? annab hea võtme Iirimaa kui Euroopa isepäise väikeriigi mõistmiseks, eriti läheneva rahvahääletuse eel.

Kes filmi nägid, teavad, et Iirimaa tõeline vabastamine algas Inglise agendivõrgu armutust paljastamisest ja lõppes võiduga väga karmis võitluses Briti rafineeritud koloniaalvõimu vastu.

Tänu vaprusele suutis Iirimaa Inglismaast lahku lüüa, astus hiljem Euroopa Liitu ja erinevalt suurimast kaubanduspartnerist Suurbritanniast ka rahaliitu ning on saja aasta tagusest Briti impeeriumi vaesest äärealast elatustasemelt brittidest lühikese ajaga möödunud. Väga palju on Iirimaa tõusule kaasa aidanud need sajad tuhanded iirlased, kes näguripäevadel välja rändasid ja hiljem kodumaale naasid.

Eesti kui samasugune impeeriumi ääreala toimis teisiti. Saanud vabaks lauldes, mitte võideldes, loovutas Hardo Aasmäe komisjon agendinimekirjad kandikul Moskvale. Väliseestlaste massilist tagasitulekut ei järgnenud. Näinud, et midagi ei juhtu, pürivad igat masti endisaja tegelased, põhiliselt Keskerakonna nimekirjades, taas võimule. Moskva saatkond leiab Eestis inimesi, keda valimistel rahaga toetada. Pole siis midagi imeks panna, et Vene diplomaat nimetab eestlasi sooinimesteks, keda kerge võõrale võimule allutada.

Nüüd on Eesti tänu tublidele majandusreformidele jõudnud ELi lävele. Majanduslikult on Eesti selleks valmis, aga kas ka poliitiliselt. Näiteks Soome poliitikud teevad juba ammu kõva häält, et Euroopa tulevikukonvendis tahetakse väikeriikidele liiga teha. Eestis valitseb loid vaikus.

Laupäeval hääletavad iirlased Nizza leppe üle. Jah-sõna avab kandidaatidele ELi ukse, ?ei? paiskab ELi ettenägematusse kriisi, väidab ELi eesistujamaa peaminister Anders Fogh Rasmussen. Kui Briti impeeriumi oli iirlastel põhjust kriisi ajada, siis ELi ilmselt mitte. Nii isepäised nad ka ei ole.