Eesti piimandus kaotas liitumisläbirääkimistel

Ühiskonna ootus headele ELiga liitumisläbirääkimiste tulemustele on olnud suur ja seetõttu on iga ametniku ja poliitiku õigustus mistahes kaitstud positsiooni ilustada suisa kohustus. Taani pakkumine andis põllumajandusele pisut juurde, kuid läbirääkimised tervikuna on Eesti piimanduse jaoks lõppenud siiski tagasihoidlikult, kui mitte öelda, et tegu on läbikukkumisega. Miks?

Kvoodist. Taani pakkumisega saime piimakvoodiks 646 400 t, taotlesime aga 900 000 t. See oli ju valitsuse positsioon, mitte piimatootjate ?soovunelm?. Euroopa Komisjoni jaanuaripakkumine Eestile oli 562 600 t, Lätile 489 400 t ja Leedule 1459 000 t. Taani pakkumine tõstis Eesti kvooti seega 14,9, Leedu oma 16,8, Läti oma aga 48,9. Lätlastele kuulub siin diplomaatia võit.

Eesti valitsus andis positsioonist tagasi 254 000 t piima aastas, mis tähendab iga aasta 1 mld kr kaotust maasektorile. Räägime poliitilise otsusega antud ja tulevikus lihtsalt kõrvaldatavatest regionaalabitoetustest, aga ei suuda endile tagada turupõhiseid toetusteta tootmisvõimsusi. Sektori tõsine ootus oli sektori kasv, kuna piimandust ei seatud mitte põllumajanduse, vaid kogu riigi majanduse üheks prioriteediks. Me ei osanud endile isegi küsida 10 aasta jooksul kokku 10 kasvavat kvooti, nagu Portugal.

2001.a. tootsime 687200 t, millest tööstustesse jõudis 427 600 t, e. 62,2, seda statistikaameti andmetel. Piimaliidu andmed ja väiksemate tööstuste küsitlus kokku kinnitavad, et number oli pisut suurem ?450000 t. Tänavu toodang langeb 8-9 ja kuigi tööstuste kokkuost tõuseb ca 500000 tonnini, kogutootmine riigis kukub 620 000 t juurde. Siit lähtuvalt on kvoot isegi piisav, mida kinnitab ka põllumajandusministeeriumi praegune, ju siis muutunud, seisukoht ? 109 000 lehma, keskmine toodang 5000 kg lehma kohta, kogutoodang 545 000 t. Veel 08.12. kinnitasid Eesti tootjateorganisatsioonid pealäbirääkijale ja välisministrile vajadust seista algse positsiooni eest ? 900 000 t. Piimatööstused (Põlva Piim, E-Piim) on väljendanud seisukohta, et minimaalselt 750 000 t juures võiks järgi anda, kuna sektori konkurentsivõime sõltub eeskätt piima kogutoodangust.

Eesti piimasaaduste eksport ulatus 2001.a. 25 200 tonnini, mis võrdub ca 230 000 t piimatoodanguga. Siseriiklik piimatoodete tarbimine elanikkonna maksejõu suurenemise arvelt võib kasvada kuni 20, mis vähendab püsiva kvoodi juures ekspordimahtu ¼ võrra.

Teine läbikukkumine oli rohusöödasilo positsioonist loobumine. Lõuna- ja Kesk-Euroopa riigid kasutavad lehma põhisöödana maisisilo, mis ELis on kõrgelt subsideeritud. Nii on mais põhisöödana piimanduses odavam, kui rohusööt. Soome ja Rootsi vaidlustasid selle, kuna seal, nii nagu ka Eestis, mais ei valmi. Nii said nad õiguse täiendavale rohusöödasilo toetusele samas ulatuses teravilja hektaritoetusega, summa on kokku 2 mld kr aastas.

Eesti taotles esialgselt positsiooni 160 000 ha ulatuses toetuse rakendamiseks, mis oleks kindlustanud CAPi 100 rakendumise korral järgmise toetussumma: baaspind (160000 ha) x baassaagikus (2,4) x toetusemäär (63 EUR/ha) = 378,5 mln kr. See on summa, mille võrra on meie piimandussektor ühisturul vähekonkurentsivõimelisem ELi piimandusest liitumise hetkest. Toetussumma oleks võimaldanud nt Eesti ühistulistel piimatootjatel kapitaliseerida oma tööstused 3-4 aasta jooksul. Selle asemel jääme ootama, kuidas Soome või Rootsi-Taani ühistud meie tööstused üle võtavad.

Autor: Alar Oppar