Eesti Energial liiga suured õigused

Juhtisin mitu aastat Eesti Energia (EE) põhivara harilikule väärtusele ümberhindamise ekspertgrupi tööd, mis koostas ka valitsuse korralduse projekti, mille kinnistamisega andis riik varad aktsiaseltsile üle. Tol hetkel olid rajatised ja seadmed rahuldavas seisus, nende töökindlus oli tagatud kahe- ja enamaastmeliste hooldus- ja remondigraafikute täpse ja range täitmisega EE oma personali poolt. Nende teenuste ostmine teistelt firmadelt on elektrivõrkude töökindlust ohtlikult vähendanud.

Vaadeldes elektrivõrgu avariidest põhjustatud elektrikatkestusi Viljandi ja Paide katlamajades möödunud talve kõige külmemal ajal, võimsuslüliti lõhkemist Tartu alajaamas on ilmselge, et midagi on väga valesti vanade seadmete hooldamisel. Ka nõukogude ajal oli avariisid, kuid need ei põhjustanud pikaajalisi katkestusi. On selge, et vanu seadmeid pole võimalik ühe või kahe aastaga välja vahetada vahendite mittepiisavuse tõttu, seepärast peab töökindluse tagama regulaarse hoolduse ja remondiga. Siit tuleneb üks avarii põhjus - tarbijad pole liigitatud elektrivarustuse tähtsuse järgi. Teine seisneb selles, et EE-l puudub moraalne kohustus tähtsaid tarbijaid katkematult varustada. Täiesti lubamatu on anda EE-le õigus teha ööpäevapikkusi katkestusi. Üksikud erandid peab aga eraldi kokku leppima.

Elektrienergeetika strateegilise arengu juhtija peab olema aktsiaseltsi nõukogu. Meedias ei ole seda tegevust peaaegu üldse käsitletud. Arengusuundade hüplemine on ilmselge. Kord kavandatakse ühineda Soome süsteemiga merekaabli abil. Järgneb mitu aastat vaikust ja siis tõstetakse küsimus jälle päevakorda. Leedu elektrivõrkude ostmine on ka küsitav. Samasugune stiil iseloomustab ka juhatuse tegevust. Energeetika arengu iga etapp on pikaajaline protsess, seepärast peavad seatud eesmärgid olema täpsemad ja strateegiline tegevus muutuda ei tohi. Võib muuta ainult taktikat, et saavutada soodsaim tulemus.

Loeme aastaid, kui kauaks jätkub põlevkivi, ise aga põletame põlevkivi metsikult edasi. Olen nõus Marek Strandbergiga ses, et lähiajal tuleb järsult vähendada põlevkivi kasutamist elektri tootmiseks ja hoida seda hinnalist vara keemiatööstusele. Lähtudes sellest ei pea ma õigeks kahe uue katla üheaegset ehitamist Narva jaamades väitega, et nii on odavam. Kui meie elektri tootmine ja jaotamine on kindlatel jalgadel, pole vaja karta turu avanemisel tekkivaid ohte, mida võivad põhjustada teised ja võib olla suuremad energiasüsteemid.

Autor: Enn Udal