Hinnaalanduste aeg on meie jaoks möödas

Aasta 2004 sisendab mõõdukalt optimismi, kuid ka paraja annuse ettevaatlikkust. Majanduse arenguvõimalused on stabiilsed, kuid kaugel igasugusest eufooriast.

Euroopa Liitu (EL) sisenemise eelõhtul on meil parasjagu kogemust ja enesekindlust. Kadunud on olukord, kus meie majanduslike edusammude üle imestasid teised ja imestasime me ise. Hinnaalanduse aeg on möödas. Alanud aastal tooksin ühtaegu probleemide ja võimalustena välja järgmised asjad: 1) inimeste vähene ettevõtlikkus, 2) EL, 3) abiraha, 4) ülekulutamine, 5) poliitika.

Üldise jõukuse kasvuga, mis mõistagi on suhteline, on kujunenud olukord, kus ettevõtlusega tegelemine pole kuigi populaarne. Spetsialisti koht suures firmas või avalikus teenistuses on võimeka inimese jaoks loomulik asend. Kuid turg on hõre ja neil julgetel, kes ettevõtlusesse sööstavad, on jätkuvalt võimalusi muutuda ajalehepoisist miljonäriks. Ühiskonnalt ja eriti poliitikutelt ootaks märksa selgemat arusaamist sellest, et ühiskonna majanduslik areng sõltub jätkuvalt ettevõtlusest. Inimestelt aga ootaks, et nad osaleksid ettevõtluses vähemalt aktsionäridena. Viimane tegevus on kõige valutum viis ettevõtlustuludele pretendeerimiseks.

Oleks väga üllatav, kui Eesti ei olekski 2004. aasta lõpuks EL liige. Sinna astumine on täna meile pöördumatu paratamatus, mis kedagi kulmu kergitama ei pane. Seega pole meil Euroopa Liiduga seoses ei suuri ootusi ega ka erilise hirme. Üksikuid üllatusi võib muidugi tulla, kuid usun, et oleme juba selgeks õppimas, kuidas Brüsseliga käituda.

Euroliidu plussid on ikka needsamad: täisväärtuslikkuse- ja turvatunne, investeeringud ja turgude avamine. Kuhugi pole kadunud ka miinused, nagu lokkav bürokraatia, protektsionism ja võimatus ise majanduspoliitikat kujundada. Uus aspekt, mis minu meelest tänini alatähtsustatud, on EL abirahad, mida peaks lähiaastatel Eestisse voolama miljardeid. Toetuste eesmärk on integreerida Eesti kiiremini ja valutumalt Brüsseli külge.

Kardan, et abirahade saamine ja kasutamine kujuneb märksa valulisemaks, kui me oskame arvata. Eesti riik hakkab maksma euroliidu liikmemaksu ja on oma eelarvesse sisse kirjutanud euroabi kasutamise. Samas on juba praegu näha, et euroliidu bürokraatide paindumatuse ja meie ametnike saamatuse koosmõjul võivad rahalaevad lõputult venida. Teine, minu meelest veel tõsisem oht on see, et seoses toetustega kaob mitmes majandussektoris vaba konkurents. Selle tulemusena ei löö läbi mitte tugevad ettevõtjad, vaid head projektikirjutajad ja lobbymehed. Konkurentsivõimele see kindlasti kasuks ei tule. Samas tuleb meil paratamatult Euroopa tavadega kohaneda.

Jooksevkonto defitsiit. Kummaline, et siiani pole sellele sõnapaarile leitud sobivat eestikeelset vastet. Aasta 2004 alguseks oleme aga ülekulutamise poolest kõigi aegade kõige kõrgemal tasemel. Tarbimisse ja ehitusbuumi minev raha ületab kaugelt selle, mida me väljapoole müüa suudame. Makroanalüütikud hoiatavad, et selline olukord kaua kesta ei saa. Samas on Eesti majandust jätkuvalt toetamas välisinvesteeringud ning Eesti pangandus on tugev ja usaldusväärne. Kõik võib juhtuda, kuid ei suudaks siiski uskuda, et aastal 2004 intressid dramaatiliselt tõuseksid ning päevakorda tuleks krooni devalveerimine.

Võimulolev valitsus on vähemalt tinglikult parempoolne ja ma julgen ennustada, et ta jääb püsima ka 2004. aastal. Samas teeb murelikuks vasakpoolse mõtteviisi võidukäik nii poliitikute hulgas kui ühiskonnas tervikuna. Tulumaksu alandamise edasilükkamise elame me kuidagi üle. Kuid ma kardan, et soov rikkusi ümber jagada ja riiklikult majandust juhtida süveneb alanud aastal veelgi.

Samas usun, et sotsiaaldemokraatide võimuletulekuks pole Eestis aeg veel küps. Laske ettevõtjatel veel kümmekond aastat väärtust luua, siis ehk tekib ka midagi, mida jagada. Soovin kõigile Äripäeva lugejatele ärilisi kordaminekuid ja ilusat uut aastat!