Kuhu Putini Venemaa tüürib, näitab juhi valik

Kasjanov oli viimane Boriss Jeltsini klannist võimule jäänud tipp-poliitik. Eelviimasena lahkus Jukose suuromaniku Mihhail Hodorkovski vahistamise järel mõjuvõimas Kremli administratsiooni ülem Aleksandr Volo?in, kes muu seas oli tublisti kaasa aidanud sellele, et Jeltsin oli nimetanud Putini peaministriks ja oma järelkäijaks. Et mõlemad poliitikud on tuntud heade suhete poolest oligarhidega, kes toetasid Jeltsini tagasivalimist, siis on president Putini sõnum selge - järgmisel valitsemisperioodil on ta nii Jeltsini klannist kui sellega seotud oligarhidest sõltumatu.

Kui Putin tuli võimule, olevat ta sõlminud oligarhidega kokkuleppe, et ei sekku nende tegevusse, kuni nad ei tegele poliitikaga. Suure tõenäosusega oli just poliitika põhjus, miks Boriss Berezovski pidi välismaale põgenema ja Hodorkovski eeluurimise alla võeti. Et ka teised Vene miljardärid Vladimir Potanin, Oleg Deripa?ka või Roman Abramovit? end väga kindlalt ei tunneks, andis Putin mõni aeg tagasi Venemaa kaubanduskojas peetud kõnes mõista, et ehkki ta ei vaidlusta Venemaa 1990. aastate erastamise tagajärgi, ei tähenda see, et selle käigus seadust rikkunud isikuid ei pruugita vastutusele võtta.

Valimiste eel Kasjanovist vabanemisega annab Vladimir Putin märku, et edasi hakkab ta poliitikat tegema oma meeskonnaga. Kuna ta jättis uue peaministri nime saladusse, tekib küsimus, missugune on uus meeskond ja milline on selle poliitika.

Möödunud nelja-aastast võimuperioodi on Putin hoolega kasutanud oma positsiooni tugevdamiseks, st ise uut klanni loonud. Selleks on ta oma kodulinnast Peterburist toonud Moskvasse reformimeelseid majanduspoliitikuid ning endisi kolleege KGBst. Tasapisi, kuid kindalt on endised KGBlased võimuvõitluses peale jäänud ning just nende eestvõttel loodi Putini toetuseks erakond Ühtne Venemaa, mis koos ?sõltumatute? rahvasaadikutega kontrollib kaht kolmandikku Riigiduumast.

Mida kindlamalt on endised KGBlased oma võimuhaaret tugevdanud, seda autoritaarsemaks on muutunud Putini valitsemisstiil. Sõltumatu ajakirjandus on vaikima sunnitud ning praegustel presidendivalimistel pole midagi tegemist demokraatiaga, kuna vastaskandidaadid võivad ainult unistada Putini teleesinemiste võimalustest. Nii pole ime, et Putini toetusprotsent läheneb 80le ning tal pole vaja mõelda valimistele, vaid juba valimistejärgsele ajale. Mõistes, et lähedalseisev NATO ja ELi laienemine viib paljud endised satelliitriigid tema mõjusfäärist välja, on Venemaa viimasel ajal astunud välispoliitikas agressiivseid samme, mis on märgatavalt halvendanud tema seni häid suhteid USAga, kellega tal on lisaks tekkinud rivaliteet Kaukaasias, ja ELiga, millelt Venemaa nõuab oma huvide arvestamist uutes liikmesriikides. Venemaa jõudemonstratsiooniks võib pidada ka kaht selle kuu sõjalist aktsiooni - viimase 20 aasta suurimaid sõjaväeõppusi tuumaüksuste osavõtul ning kaitseminister Sergei Ivanovi ähvardust, et Venemaa kaalub seoses NATO laienemisega tavarelvastuse leppest lahtiütlemist.

Peatselt selguv Venemaa uue peaministri isik ja tema kabineti koosseis on indikaatoriks, milliseks kujuneb Venemaa lähiaastate poliitika ja kas Putini autoritaarne valitsemisstiil on eesmärk omaette või hoopis vahend reformide edendamiseks.

Kõik Vene ajakirjanduses mainitud peaministrikandidaadid on Peterburi taustaga. Nende seas on reformimeelne rahandusminister Aleksei Kudrin, kes on läbi viinud eduka maksureformi ning taastanud riigi rahandust pärast 1998. aasta finantskriisi. Putini lähedane liitlane ja endine KGB luureohvitser Sergei Ivanov on küll kaitseministrina hätta jäänud sõjaväereformiga ja tal on vähe majanduskogemusi, kuid on siiski tõsine kandidaat. Asepeaminister Boriss Aljo?in on senises valitsuses vastutanud tööstuse eest ning valmistanud ette haldusreformi, mis kärbiks riigiaparaati. Et Putin on märku andnud ümberkorraldustest, on Aljo?in sobiv isik valitsust reformima. Lisaks mainitakse Putini valimisjuhti Dmitri Kozakki ning parlamendi-spiikrit ja Ühtse Venemaa esimeest Boriss Grõzlovit.

Kandidaatide põhjal võib eeldada, et Venemaa järgmine peaminister on reformimeelne poliitik, kellel on president Putini kindel toetus. Siit jõuamegi viimase küsimuseni - kas Putin koos endistest KGBlastest kolleegidega tahab jääda reformide toetajaks või viib ta oma kaaskonnaga Venemaa pöördumatult tagasi totalitaarsesse ühiskonda?