Nubira muutis nii tegu kui nägu

Istudes uue Chevrolet Nubira rooli taha ja vaadates sellel olevat Chrysleri ristikujulist logo, ei tule enam pähegi, et tegemist on Korea autotööstuse toodanguga. Nii sõiduomadustel kui sisedisainilt on uus Nubira oma eelkäijaga võrreldes nagu öö ja päev. Tõsi, arenguruumi veel on. Näiteks kunagi ammu Opelilt päranduseks saadud käigukastitehnoloogia on paljude liigikaaslastega võrreldes juba ajast ja arust, kuid see on ka sisuliselt ainus, mis sõites Nubira endiseid aegu meenutab. Vedrustus on sümpaatne ja kui löökaukude tagajärjel keresse kanduvat kobinat veel veidi suudetaks summutada, oleks tegemist igati tasemel sõiduriistaga. Maanteel sõidab ta keskklassile omaselt pehmelt ja sujuvalt, kurvis hoiab vedrustus autot õigel kursil ilma, et juhil hirmuhigi otsaette tuleks.

Rool tahab küll veidi harjumist saada. Esimestel kilomeetritel tundub, et see võiks olla pisut tuimem. Otse sõites hoiab ta küll väga kohusetruult ja jäigalt oma kurssi, kui aga teda liigutada, tekib mõtteis paralleel kartautoga, millel iga väiksemgi rooliliigutus järsult sõidusuunda mõjutab. Aga see on harjumise asi ja juba õige pea ei pane seda iseärasust tähelegi.

Pigem hakkad märkama Nubira plusse, näiteks 1,6-liitrise ja 109 hj bensiinimootori üllatavalt kerget ja särtsakat minekut, head müraisolatsiooni, mis on detsibellide arvu autos viinud madalamale kui nii mõnelgi märksa tuntumal konkurendil, meeldivalt kerget sidurit, mis ummikus venides õhtuks jalalihaseid läbi ei võta, tehase audiokõlarite kohta igati korralikku soundi jne. Positiivseid tähelepanekuid jagub üksjagu. Ehkki jah, talvehommikul jäiselt külma autosse istudes hakkad paratamatult taga igatsema istmesoojendust. Mida aga pole, seda pole ja ei saa ka lisana tellida.

Põhiolemuselt on Nubira lihtne auto. Hädavajalik on olemas aga midagi ülearust ka ei leia. Armatuur pole enam üleni kivikõvast plastikust, tema pealmine osa on juba pehmemast materjalist nagu BMW-l. Parema käe küünarnukile annab tuge laegas keskkonsoolis, panipaiku on parasjagu, tagaistmel põlveruumi samuti (suuremal mehel kipub tagaistmel küll pea vastu lage nühkima). Ühesõnaga üks igati korralik auto, mis polegi mõeldud teiste ees eputamiseks, vaid igapäevaste asjatoimetuste ajamiseks. Hindki selline, mis peaks ostjaid ligi tõmbama. Baashind 179 900 krooni, selle sisse mahub ABS, kesklukk, esimeste akende elektrilised tõstukid, kaks turvapatja jne. Enamjaolt tuntakse huvi siiski mudeli vastu, millel ka tagauste akendel elektriajamid ja konditsioneer vastu suve võtta. Sellise baashind on 196 900 krooni, veel 10 000 krooni hinnalisa annab juba kliimaseade, veojõukontrolli jms. Tippversioonil, mille kapoti all 122 hj ja 1,8-liitrine bensiinimootor, on baasvarustuses ka nahkkattega rool, valuveljed, vihmasensor, roolilt juhitav stereo jms. Maksab selline auto 225 900 krooni. Ehk teisisõnu: keskauto väike-keskauto hinnaga. Arvestama peab küll aga seda, et baashinnale lisaks tuleb maksta veel signalisatsiooni, raadio (kui tegu pole just tippversiooniga), talverehvide, tulekustuti, registreerimise ja veel mitme pisiasja eest, mis ka kõige odavama versiooni hinna tõstab märkamatult 200 000 kr lähedale.