?okiteraapiast saab Iraagi järgmine ?okk

Tähtis ülesanne demokraatliku Iraagi loomise ja julgeoleku taastamise kõrval on Iraagi majanduse ülesehitamine. Ometi näib, et president Bushi administratsioon jätkab Iraagis oma masendavate läbikukkumiste jada, ignoreerides Ida-Euroopa riikide kogemusi.

Kui Berliini müür langes, alustasid Ida-Euroopa ja endise N. Liidu koosseisu kuulunud riigid üleminekut turumajandusele, vaieldes tuliselt selle üle, kuidas see peaks toimuma. Üks variant oli ?okiteraapia: kiire riigivarade erastamine ja kaubavahetuse, hindade ning kapitalivoogude järsk liberaliseerimine. Teise variandina pakuti turgude järkjärgulist liberaliseerimist, samal ajal õigusriiki luues.

Praegu ollakse valdavalt arvamusel, et ?okiteraapia kukkus vähemalt mikromajanduslike reformide tasemel läbi.

Erastamisele ja institutsioonilise infrastruktuuri taastamisele järk-järgult lähenenud riigid (Ungari, Poola ja Sloveenia) suutsid üleminekut palju paremini juhtida kui need, kes püüdsid ühekorraga vaba konkurentsiga majandusse hüpata. ?okiteraapiat kasutanud riigid kogesid vaesuse vohamist.

See paneb arvama, et enne ?okiteraapia katsetamist tuleks mitu korda järele mõelda. Bushi administratsioon aga, mida toetavad ainult üksikud väljavalitud iraaklased, sunnib Iraagile peale isegi radikaalsemaid majandusreforme kui endiste liiduvabariikide puhul.

?okiteraapia pooldajad väidavad, et selle meetodi ebaõnnestumine osas Ida-Euroopa riikides oli tingitud liigsest kiirustamisest, ehk liiga suur ?okk ja liiga vähe teraapiat. Iraak valmistub järelikult mõnevõrra jõhkramateks vapustusteks paremini ette.

Endiste kommunistlike riikide ja Iraagi vahel on nii sarnasusi kui ka erinevusi. Mõlemal juhul oli majandus enne kokkuvarisemist läbinisti nõrgenenud. Lahesõda ja sanktsioonid nõrgestasid Iraaki aga tunduvalt rohkem kui kommunism N. Liitu.

Kuigi nii Venemaa kui ka Iraak on väga sõltuvad loodusressurssidest, oli Venemaal vähemalt mõnel muul alal teovõime. Venemaal oli haritud tööjõud ja arenenud tehnoloogia, Iraak on aga arenguriik. Venelased elasid aastakümneid ilma võimaluseta ettevõtluseks, samas kui võimupartei Baathi valitsemine ei surunud Iraagi kaupmehi ja ettevõtlusvaimu maha.

Iraagi asukoht on Venemaa ja paljude postkommunistlike riikidega võrreldes aga ilmselgelt ebasoodsam, sest ühelgi Iraagi naabril ei lähe majanduslikult eriti hästi, samas kui paljud postkommunistlikud riigid asusid 1990ndate buumi ajal Euroopa Liidu naabruses. Kõige olulisem on see, et jätkuv ebastabiilsus Lähis-Idas heidutab välisinvesteerijaid. Ainsana on atraktiivne naftasektor.

Need asjaolud koos okupatsiooni jätkumisega muudavad seal kiire erastamise eriti probleemseks. Madalad hinnad, mille eest tõenäoliselt erastatakse, loovad tunde ebaseaduslikust müügist, mis on okupantide ja nende kaasosaliste poolt riigile kaela määritud. Ilma seadusliku aluseta peab iga ostja oma omandiõiguse pärast muret tundma, mis omakorda lööb hinnad veel rohkem alla.

Peale selle võivad erastatavate varade ostjad neisse tõrksalt investeerida. Nende pingutused võivad olla suunatud rohkem varadest tühjakspumpamisele kui rikkuse loomisele, nagu seda mujalgi on juhtunud.

Kui Iraagi väljavaated on nii masendavad, nagu minu kommentaarist selgub, on igasugune rahvusvaheline abi USA juhitud ülesehitustöödele pigem raha veega allauhtumine. See ei tähenda, et maailm peaks Iraagi hülgama, kuid rahvusvaheline üldsus peab oma raha suunama pigem humanitaarsete eesmärkide tarbeks, nagu haiglad ja koolid, kui USA plaanide toetamisele.

Maailmapank ja teised institutsioonid, mis kaaluvad laenudega toetamist, on veel suuremais raskusis. Iraagi niigi hiiglaslikele kohustustele laenude lisamine teeb asjad ainult hullemaks. Kui Iraagi majandus väära ülesehitusprogrammi tõttu vangub, suureneb riigi võlakoormus edasi, ilma et selle eest midagi saadud oleks.

Ameerika vallutajate unistus on luua stabiilne, õitsev ja demokraatlik Lähis-Ida. Ameeriklaste majandusprogramm Iraagi ülesehitamiseks loob aga aluse vaesusele ja kaosele.

Autor: Joseph Stiglitz