Enne maa ostmist tuleks tutvuda kehtivate ehituspiirangutega

?Vaevalt, et keegi on valmis isegi kümmet tuhandet krooni maksma piknikuplatsi eest, kui sinna püsivama hoone rajamine on keelatud,? sõnab Uus Maa hindaja Monika Kuntsel.

Paljud piirangud ehitustegevusele seavad just looduskaitsenõuded. Näiteks kaitstavate loodusobjektide seaduse (RT I 1994, 46, 773) järgi on loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline, looduskaitseline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus. Monika Kuntseli sõnul on suurlinnade ümbruses pakkumisel hulgal maad, kusjuures hinnalt odavamate maatükkide puhul on enamasti tegemist endise põllumaaga, kus puudub korralik juurdepääsutee, kommunikatsioonid ning haljastus.

?Suure osa nende müügihinnast moodustavad müüja lubadused ning ostjatele maalitavad tulevikupildid, mille kohta aga kindlamaid tõendeid nõudes jäädakse hätta. Seetõttu on elurajoonide oluliseks lisaväärtuseks muutumas usaldusväärne arendaja, kes suudab antud lubadusi ka pidada. Ülejäänute puhul võtab ostja olulise riski projekti edust enda kanda,? räägib Kuntsel.

Maa-ameti kodulehekülg pakub maainfoga tutvumise teenust, mille abil saab üksikasjalikku informatsiooni huvitavate katastriüksuste kohta. Enne maaostu tasuks sealt teha taustauuring ning viia end kurssi kehtivate piirangutega.

Maaregistri veebileheküljelt www.maaamet.ee saab informatsiooni katastriüksuste kohta.

Päringut on võimalik teha kahel viisil: päring katastriüksuse nime või aadressi järgi.

Eesti pindala on 4 522 7 000 hektarit, millest on maaregistris registreeritud 73,8% (seisuga 31. jaanuar 2004). Maareformi statistika kajastub aastast 1993, mil alustati andmete registreerimist maaregistrisse.

Maaregistris on esitatud aruanded nii aastate, kuude kui ka nädalate lõikes. Vastavates aruannetes on piirkondlike maakatastrite all välja toodud ka omandamisviisid.

Monika Kuntsel, Uus Maa hindaja:

Soodsa hinnaga pakutakse turul müüa suuremaid maatükke, mida müüjate kinnitusel on väiksemateks kruntideks jagatuna võimalik suure kasumiga edasi müüa. Sageli ongi see nii, kuid võimalikuks probleemiks võib osutuda kohaliku omavalitsuse vastuseis väiksemate kruntide moodustamisele. Näiteks on enamik Tallinna lähiümbruse valdadest kehtestanud rajatavate kruntide miinimumsuuruseks 2000 m², mõned isegi 3000 m². Seega ei pruugi alati luba saada isegi 0,5 hektari suuruse kinnistu jagamiseks, mis võib rikkuda plaani koos hea sõbraga soodsalt eramuid ehitama hakata

Samuti võivad sellistes kohtades ehitusplaani nurjata puude harvendamise piirangud või liigkõrged kommunikatsioonidega liitumise tasud.

Võimalike riskidena maa soetamisel tuleb vaadelda ka servituute ning kitsendusi seoses krunte läbivate tehnovõrkudega. Sageli müüaksegi ostjatele suuri elamukrunte, kuhu saab ehitada vaid suhteliselt tagasihoidlikule pinnale. See kahandab maatüki kasutusvõimalust ning üksikutel juhtudel võib isegi välistada normaalmõõtmetes hoonete ehitamise.

Kinnisvarasektori väga kiire arengu taustal on viimastel aastatel üha aktuaalsemaks probleemiks kujunenud planeeringute ja piirkonna üldise arengu risk.

Iga maaomanikku peaks huvitama, mis hakkab tulevikus toimuma naaberkruntidel. Ka parima tahtmise korral pole võimalik täielikku ülevaadet piirkonna arengust saada, kuna kõige rohkem sõltub see iga maatüki omaniku tahtest. Siiski võimaldab paljude piirkondade kohta koostatud üldplaneering aimu saada üldistest arengusuundadest ning soovi korral vältida näiteks tulevase magistraaltee vahetusse lähedusse eramu ehitamist. Välistatud pole aga eramajaomanike sattumine privaatsust häirivate korterelamute vaateorbiiti.