Skulptuurid koduaias

Skulptuurid kui meeleoluloojad kuuluvad klassikalise aiakunsti juurde. Muruplatse või puudealust sobivad suurepäraselt elustama pilkupüüdvad kujud. ?1970ndatel olid Eestis populaarsed keraamilised kujud ja neid leidus paljudes koduaedades,? meenutab kunstiteadlane Juta Kivimäe.

Skulptuur on töömahukas ja kallis kunstiliik. Meie kapriissesse ja küllaltki niiskesse kliimasse kõik materjalid ei sobi. Soodsama hinnaga kipskujud ei pea avamaastikul kuigi kaua vastu, kuid ilmastikukindlad graniit- ja pronkskujud maksavad palju.

Iga materjal ootab omamoodi lähenemist. Skulptor teab, millised vormid on omased pronksile, mida pakub kivi ? marmor, graniit või dolomiit. Kujur Tiiu Kirsipuu sõnul pannaksegi kõigepealt paika materjal ja siis hakatakse kavandama, mida teha.

Graniidist skulptuurid on igavesed. Pronksskulptuurid on aias väga uhked ja luksuslikud ning lähevad aja möödudes ainult ilusamaks ? oksüdeerudes võtavad tihti roheka jume. Kirsipuu kiidab ka keevitatud skulptuure, mis sobivad väga hästi õue. Samuti kasutatakse aia kaunistamiseks tsemendist skulptuure.

Skulptuuride alla võiksid kuuluda figuuride kõrval ka näiteks maakividest ning kändudest monteeritud või randa uhutud puudest kokku pandud abstraktsed vormid. ?Skulptuur tähendab eelkõige vormi,? ütleb Tiiu Kirsipuu ning õhutab kunsti looma. ?Igaüks võib endale skulptuuri teha. Mina eksponeerin oma maakodu aia nurgas väljajuuritud kände installatsioonina.?

Meie laiuskraadil valitsevat kliimat arvestades peab Kirsipuu oluliseks puust aiaskulptuurid talveks varju alla viia. Kui tuleb paras aeg kujude eksponeerimiseks, siis soovitab Kirsipuu nad kindlasti maast ära isoleerida, et niiskus ei hakkaks puud mädandama.

Mitut Taaralinna õue jumestavad Eero Ijavoineni puukujud. Algul tegi mees üksnes ilma- ja merehalle taieseid. ?Aga värvilised peavad ehk kauem vastu,? ütleb autor nüüd. Teoste eluiga sõltub sellest, millise värviga nad on üle võõbatud, milliste immutus- ja säilitusvahenditega töödeldud. ?Skulptuurid peaksid aiale andma lisavärvingu just siis, kui looduses on kõik täitsa hall ? varakevadel ja hilissügisel,? räägib Ijavoinen. Oma aeda Tartu Tammelinnas on Eero Ijavoinen jätnud skulptuurid talvituma. Mitme taiese alusmaterjali on mees mere äärest leidnud. Tänu sooldumisele peavad merepuud kauem vastu, iga puuseen ei lähe neis kasvama ja üraskid ei hakka neid hävitama.

Tiiu Kirsipuu on Sagadisse puuskulptuuride sümpoosionile teinud niisuguseid taieseid, mis ripuvad puuokstelt alla. ?Mulle meeldib, kui skulptuurid peegelduvad vees,? ütleb kunstnik, ?olgu siis kujud järve, tiigi, ükskõik millise veesilma kohal. Peegeldus pakub omaette elamusi.?

Kirsipuu lemmikuteks on igasuguste metallide ja teiste materjalide jääkidest kokku keevitatud asjad. ?Kokkukeevitatud objektid ei ole kallid, aga Eesti aedades neid praktiliselt ei näe,? tõdeb kunstnik.

Skulptuuridega liigendatud aial on vaheldusrikkam ilme ? iga vaatenurk rõhutab puid-põõsaid ja lilli. Kujud ja veesilmad sobivad suurepäraselt kokku.

?Meil puudub kvaliteetsete aiaskulptuuride institutsioon, mis viiks kokku aiandusarhitektid, kunstnikud ja tellijad,? tõdeb Kivimäe. Pärast taasiseseisvumist on üle Eesti rajatud läbimõeldud planeeringuga koduaedu, mille kujundusele paneksid punkti aiakujud.

Autor: Tiina Kolk