Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Jalgpalliaktsiatel on olnud hea aasta
Erinevalt üldlevinud kujutlusest ei olegi maailma kalleim jalgpalliklubi mitte Manchester United, vaid hoopis Itaalia Juventus ning pankrotiga võitlev Lazio, mille aktsia hinnast on aastaga alles jäänud vähem kui kümnendik ehk 0,61 eurot. Kompanii turuväärtus on sellele vaatamata 129 miljonit eurot ehk 2 miljardit krooni. Juventuse turuväärtus on 2,9, Ajaxi oma 2,4 miljardit krooni ehk võrreldavad meie Merko Ehituse väärtusega. Manchester Unitedi turuväärtus on kroonidesse ümber arvutatuna 1,5 miljardit krooni.
Londoni börsil ongi kõige rohkem börsil noteeritud jalgpalliklubisid. Uudisteagentuur Bloomberg arvutab isegi jalgpallifirmade indeksit, mille koosseisu kuulub 11 aktsiat. Teisel kohal börsil noteeritud jalgpalliklubide arvult on Taani börs, kus neid on noteeritud tervelt kuus. Milano börsil Itaalias kaubeldakse kolme klubi, AS Roma, Juventuse ja Lazio aktsitega. Veel mõni aasta tagasi oli sama palju noteeritud jalgpalliklubide aktsiaid ka Norras, aga tänaseks on nad kõik börsilt ära tulnud.
Mõnevõrra üllatuslikult on Saksamaal vaid üks avalik jalgpalliklubi ning Hispaanias pole neid Bloombergi andmetel ühtegi. Börsil noteerimiseks ei pea tingimata kuuluma kõrgliigasse. Nii Inglise kui ka Taani madalama astme liigades on börsil noteeritud jalgpalliklubisid.
Enamik börsil noteeritud jalgpalliklubidest on suhteliselt väikesed. Isegi Tallinna börsil kuuluks neist suurem osa keskmiste või isegi väiksemate hulka. Paljude ettevõtete aktsiad on vähelikviidsed ja nende aktsiate numbrilised väärtused küündivad seinast seina. Jalgpalliklubide hulgas on nii rämpsaktsiaid kui ka neid, mille hind ulatub tuhandetesse kroonidesse.
Jalgpalliklubi aktsiate ostmine on riskantne ettevõtmine. Ettevõtted on väikesed, nende raamatupidamine raskesti mõistetav ja börsiettevõtte jaoks tihti liiga vähe läbipaistev. Aga samas teavad sellise ettevõtte kohta paljud fännid lausa peensusi. Kui palju tunnevad näiteks Hansapanga aktsionärid panganduse nüansse võrreldes sellega, kui palju teab jalgpallisõber lemmikklubi käekäigust?
Jalgpalliklubi majandustegevuse hindamine ei ole kõige kergemate ülesannete killast. (Seda on tunda ka kohaliku tähtklubi tegemistele hinnangu andmisel nii pealinna kui ka riigi tasemel.) Tippklubide tulud tulevad peamiselt piletitest, sponsorlepingutest, igasugustest teleülekannete logo kasutamise õiguste müügist ja muust taolisest.
Klubide peamisteks kuluallikateks on aga pallurite palgad. Superklubi Manchester Unitedi kulud mängijate ja juhtkonna palkadeks, preemiateks ja boonusteks olid 2003. aastal 79,5 miljonit Briti naela, mis moodustab 46% klubi käibest. Firma enda eesmärk on hoida palgakulud alla 50% taseme võrreldes käibega.
Kuid peale kuluartikliks olemise on mängijad ka firma vara, millel on kõik vara iseloomustavad omadused, kaasa arvatud amortisatsioon. Nii teenis Manchester United möödunud majandusaastal mängijate amortisatsiooni pealt 14,7 miljonit naela ehk 5,7 Briti penni aktsia kohta, mis moodustas rohkem kui kolmandiku klubi kasumist.
See, et märkimisväärse osa tuludest-kuludest moodustab mängijate ostmisest ja müümisest saadud raha, on teada ilmselt igaühele, olgu ta finantsanalüütik või tugitoolisportlane.