GPRSi tööle saamine ootamatult keeruline

Tahtsin oma sülearvuti ja telefoniga Sony Ericsson T200 kasutada GPRS-ühendust. Lisaks ostsin Sony Ericssoni COM-otsikuga datakaabli, ja kuna varustuse kogumise ajal vahetus mu sülearvuti ning uuel arvutil olid võimalikud vaid USB-ühendused, siis soetan veel ühe juhtme, mille tootjaks polnud Sony Ericsson.

Edasi võtsin ette EMT veebilehel oleva õpetuse ja paigaldasin selle järgi modemi draiveri ning häälestasin ühenduse. Õpetused olid detailsed ja võimaldasid ettevõtmise läbimist samm-sammult jälgida. Tundus, et GPRSi seadistamisega saab hakkama ka võhiklik arvutikasutaja. Kui aga vajutasin arvuti ekraanile tekkinud ikooni ja muljusin Dial-nuppu, siis telefon ei reageerinud katsetele luua GPRS-ühendus ja arvuti andis veateate, et ei leia modemit.

Järgmisena suundusin Tallinnas EMT peamajja. Müügiesinduses tegeleti tund aega mu probleemiga, kuid telefon ja arvuti keeldusid suhtlemast. Vähemalt selgus, et minu ostetud juhtmed on korras, kuna Sony Ericsson T600ga katsetades hakkas ühendus koheselt toimima. EMT töötaja järeldas, et mu telefon on katki ja mul tuleb osta uus, kuna tõenäoline protsessoriplaadi vahetus nii vanal telefonil ei tasu ära.

Järgmisel päeval läksin igaks juhuks EMT Magdaleena esindusse. Seal katsetati pea tund telefone, juhtmeid ja arvutit. Tulemus: minu telefoniga ühendus ei töötanud, T600ga töötas, vitriinist võetud T200ga ka ei töötanud. Järelikult polnud mu telefon katki. Nüüd pakkus EMT töötaja välja uue teooria, et minu ostetud juhe ei sobi T200ga. Mõistsin, et uue, infrapunaühendusega telefoni ostul jääb 500 krooni eest muretsetud datakaabel kasutuks. Kodus aga otsisin välja juhtme karbi, kus seisis, et see siiski sobib ka T200-le...

Mu pahameel pöördus Sony Ericssoni vastu. Kirjutasin Ericsson Eestisse. Vastus tuli firmast Maifon, mis hooldab Eestis Sony Ericssoni tooteid. Selles kahtlustati minu ostetud juhet, mis pole Sony Ericssoni toodetud ning soovitati lugeda GPRSi häälestamisjuhiseid EMT veebist. Lõpuks lubati, et nad võivad mu arvuti ja telefoni ühendada, tunnihind on 413 krooni ning aeg tuleks nädal varem kokku leppida.

Paar päeva hiljem saabus Maifonist uus kiri. Puhkuselt tuli üks töötaja, kes ei teadnud, kas minu probleem on leidnud juba lahenduse. Ta kutsus mind enda juurde. Kuna pakkumises töö hinnast juttu polnud, läksin kohale. Paarkümmend minutit tööd minu telefoni ja arvutiga (sh toodi tagaruumidest midagi mälupulgaga minu arvutisse) ja äkki hakkas kõik toimima!

Selgus, et ma polnud installeeritud T200 jaoks vajalikku modemit. Paraku andis EMT koduleht teada, et T200-le sobib standardmodem. Nähtavasti lähtusid samast õpetusest ka EMT esinduste abivalmis teenindajad ega saanud seetõttu GPRSi tööle.

Kokkuvõttes selgus, et GPRSi häälestamine pole lihtne ettevõtmine spetsialistilegi ning kergelt loobudes võib see tähendada telefonikasutaja mõttetuid kulutusi uue mobiili ning väidetavalt vajaliku lisavarustuse soetamisele, rääkimata ajakulust.