Lõuna-Eestist leiab tööjõudu küll

Mõni aasta tagasi juhtus minuga selline lugu. Põlva Koidu majandustoimetajana tegin ajalehele intervjuud ühe puidufirma juhiga, kes usutluse käigus viskas jala üle põlve ja kurtis: ?Pagan, ma maksaks viis tuhat krooni normaalsetele töötajatele, kuid keegi ei taha selle raha eest tulla.?

Kirjutasin kõik ausalt üles. Aga kui lugu oli ilmunud, helistas mulle vihane ja ähmis ettevõtja, kes sõimas mu läbi ning lubas Koidu kohtusse kaevata, kuna leht valetavat. Valeks pidas ta enda sõnu, et lubab maksta 5000 krooni. Nüüd nõudvat töölised kõrgemat palka ja ka tööotsijaid tuleb uksest-aknast.

Teine taoline lugu lähiminevikust. Kui Nordic Foods hakkas Põlvas avatavasse tehasesse inimesi otsima, siis oli ettevõtte planeerinud läbi viia üsna suure reklaamikampaania. Tegelikult ei läinud seda üldse vaja. Kui ettevõte oli avaldanud lehtedes nn spetsialistide tööpakkumised, järgnes sellele ka nende tööotsijate CVde laviin, kes tahtsid uues ettevõttes lihttöölisena rakendust leida. Ma usun, et Põlvamaalt võib taolisi lugusid leida ohtralt. Ja seda ajal, mil ettevõtjad räägivad karjuvast tööjõupuudusest. Milles siis asi? Kas Põlvamaal leidub töötada tahtvaid inimesi või mitte?

Nii ja naa. On ilmselge, et korralikku väljaõppinud tööjõudu pole maakonnas kerge leida. Üks põhjuseid on Põlvamaa piirist mõnekümne kilomeetri kaugusel olev Tartu linn, kuhu käib tööle sadu põlvamaalasi. Üks võimalus oleks ettevõtjatel ise oma tööjõudu välja koolitada, kuid nagu ütles mulle kunagi üks firmajuht, pole ta nii loll, et hakkab konkurendile töötajaid koolitama. Pigem valib odavama tee ning ostab konkurendi töötaja üle. Ja ega siinkohal tahakski eriti ettevõtjatele näpuga näidata, mõnele väikefirmale on töötaja õpetamine märkimisväärne väljaminek.

Teine põhjus seisneb selles, et väga paljud maakonna ettevõtjad on oma äriplaani üles ehitanud pelgalt odavale tööjõule. Kuid olgem ausad, 2000?3000kroonine kuupalk pole ka Põlvamaal enam teab mis stiimul töötegemiseks. Kuna enamik maakonna 33 000 inimesest elab maal, siis eeldab juba ainuüksi tööle käimine kulutusi. 3000kroonisest palgast moodustavad need aga üsnagi suure osa, mistõttu on tõesti otstarbekas kaaluda, kas käia regulaarselt tööl või mitte.

Kuna töötegija saab ennast maal ära elatada ka juhuotsi tehes, siis on selge, et mõne tuhande kroonise palgaga töökohale tormi ei joosta. Ja mis mõte on töölkäimisel, kui sellega ei kaasne mingit sotsiaalset turvatunnet? Kuigi ümbrikupalkade maksmine on Põlvamaal kindlalt vähenemas, võib ikka kuulda jutte mustalt maksmisest. Peenem variant töötajatega arveldamisel on ?soovitada? neil võtta end arvele FIEna ning sel moel teenust osta.

Milline oleks siis lahendus? Head ja kiiret lahendust polegi. Kuna kvalifitseerimata töö osakaal väheneb pidevalt, siis tuleks ettevõtjatel kas või seljad kokku panna ning ise endale tööjõudu koolitada, kui riigist asja pole. Nii mõnedki ettevõtjad võiksid aga vaadata lahtiste silmadega enda ümber ja märgata, et rahalehm nimega Odav Tööjõud on tegelikult juba aastaid surnud.

Autor: Sander Silm