Soojaettevõtte juht alasi ja haamri vahel

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning tema haldusalas tegutseva riikliku aktsiaseltsi Narva Elektri­jaamad sammud käesoleval suvel on tekitanud tõsise kütte­kriisi ohu. Hoolimata Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu (EJKÜ) otse ja avalikult esitatud ettepanekutest kriisi ennetada pole kahjuks veel märke riigi soovist probleemi lahendada.

Eestis on soojusenergia hinna­kujundus riiklikult reguleeritud ? soojaettevõte peab oma taotlusi hinda muuta kooskõlastama energiaturu inspektsiooniga ning teavitama tarbijaid vähemalt kolm kuud ette, mis kokku tähendab vähemalt nelja kuud.

Lisaks on paljud omavalitsused kohalikus soojaettevõttes osanikud ? see tähendab koosmeele saavutamist ka linna või valla tasandil. Ja jällegi pole see ei lihtne ega kiire protsess, eriti kohalike valimiste ajal.

Teisalt on meie energeetikajuhid võimaldanud riigi omanduses oleval põlevkivitootjal müüa oma toodangut maailmaturuhinnaga. Arvestamata üldsegi seda, et meie elanikkonna maksejõud jääb arenenud riikide omadele veel paraku mitmekordselt alla. Kuid tänavu sügisel peaks Eestis kütmiseks õli kasutav soojatootja ostma kütte­õli sama hinnaga kui näiteks Norra soojafirmagi.

Lisaks on riigile kuuluva Narva Elektrijaamade (NEJ) toodangu hinnatõus toimunud ülikiirelt ? 18. juuli oksjonil kahe­kordistus põlevkiviõli hind loetud tundide jooksul. Samas kui soojatootjatel kulub sooja hinna tõstmiseks minimaalselt neli kuud, praktikas aga sageli veelgi rohkem aega.

Seega on ligi 100 omavalitsuses õliküttel tegutsevate sooja­firmade juhid sattunud piltlikult öeldes alasi ja haamri vahele. Ühelt poolt peaksid nad majanduslikust loogikast lähtuvalt oma toodangu hinda kiirelt tõstma, aga teisalt riik seda teha ei lase. Nad peaksid tagama oma juhitavate äriettevõtete jätkusuutlikkuse, aga praeguse põlevkiviõli hinna juures on nad sunnitud sõlmima hoopiski majanduslikult kahjulikke lepingud.

Ühelt poolt peaksid nad ärijuhtidena taotlema minimaalsetki kasumit, kuid teisalt on selge, et kujunenud olukorras tuleks pigem valmistuda pankrotiks. Vastustus sellise olukorra tekke eest lasub lõppkokkuvõttes majandus-ja kommunikatsiooniministril, kel on olemas kõik hoovad probleemi tasakaalustatud lahendamiseks.

EJKÜ ei soovi, et Narva Elektrijaamad müüksid põlevkiviõli alla omahinna. Pakutud kokkuleppehind ? müüa 30 000tonnine kogus 1990 krooniga tonn ? arvestab ka NEJ kasumiga. Küll aga soovime, et riik väldiks kiiresti küttekriisi teket eeloleval talvel. Ning pikemas perspektiivis asuks kontrollima ja reguleerima soojamajanduse sisendit sama efektiivselt kui selle väljundit.