Otsus vallandab jõu

Otsus sisaldab alati maha pandud märki, milleni jõudmiseks tuleb leida kõige optimaalsem tee ning hakata seda mööda astuma. Kui see nii lihtne on, miks on siis otsustamine vahel neetult raske?

Sageli puudub pilt tulemusest. Ei olda kindlad, kuhu tahetakse jõuda. Siis aga on raske ka otsustada, kas sihtpunkt on matka väärt ja millist rada pidi minna.

Juhil on raske oma töötajaid innustada, kui ta on ise ebakindel ega tea täpselt, mida tahab, rääkimata teistele selge pildi loomisest. Eesmärk on lihtsalt tegutsemine tegutsemise pärast. Töötajad leiutavad ise omale tegevusi, et oma olemasolu õigustada, sest juhilt suunavaid otsuseid ei tule.

Omavahel on seotud otsustamine ja vastutustunne. Erinevatel isiksustel on erinev vastutusvõime. Kui sageli me oleme kuulnud või kasutame ise väljendit "Ta ei võta vastutust, ta on oma otsustes süüdimatu".

Otsustamisel on meil vastutus iseenda ja teiste ees. Vastutus iseenda ees tuleneb meie enesehinnangust ja ootustest enda suhtes. Kui me teeme vale otsuse, mõjutab see meie enesehinnangut, sest oleme "äpardunud". Siit tuleneb hirm eksida ja algab mõttevada: "Kas see on ikka hea otsus? Aga mis siis, kui ma eksin? Mis siis, kui ma üldse hävin juhina? Mis siis, kui ma oma nime täis teen?"

Enda enesehinnangu säästmiseks on mugavam mitte otsustada, sest vastutus toob kaasa pinge.

Vastutust teiste ees tajume läbi nende ootuste meile. Oluline on, mida juht arvab, et temalt oodatakse, ja kuivõrd ta on valmis neile ootustele vastama.

Näiteks tunneb juht, et alluvad ootavad temalt kaitset ja tuge. Ta võtab oma alluvaid kui lapsi, kes pidevalt vajavad kantseldamist ja hoolt ning pole iseseisvalt võimelised ühtegi otsust tegema.

Juht võib jääda oma otsusega üksi, kuna ta pole valmis vastutust jagama või delegeerima. Sellisel juhul iseloomustab juht ise olukorda sõnadega "Mul pole kellelegi loota. Minu seljataga on veel ainult jumal" või nimetavad alluvad naljatamisi juhti vanajumalaks.

Ootused juhi suhtes on töötajatel tavaliselt kõrged, temasse usutakse. Kui juht on vastu võtnud riskantse või vale otsuse, tekib alluvatel hirm ja ebakindlus. Toetuse asemel hakatakse juhti kritiseerima ning tekib vastuseis.

Tulevikuotsuseid tuleb teha vähese info põhjal. Me võime küll prognoosida, kuidas käitub turg või kuidas mõjutab Vene kapitali juurdevool majandust, aga kuidas see täpselt on, saame otsustada alles pärast sündmuste toimumist.

Info nappus ja prognostiline iseloom ei võimalda olukorra põhjalikku ja loogilist analüüsi, et koostada ratsionaalseid otsustusmudeleid.

Juht saab otsustada oma varasemate kogemuste põhjal ja usaldada intuitsiooni. Nii sünnivad "mu-tud" ehk "mulle-tundub-otsused", mida taunitakse, sest need pole ju ratsionaalsed.

Enamik meist aga soovib olla tark, arukas ning teha häid otsuseid.

Autor: Marju Käärst