Rocki raudvara

Eelmise sajandi viimasel kolmandikul, mõned aastad enne minu sündi, asus rokkmuusika vallutama maailma kontserdilavasid. Teiste seas astusid siis võimsalt esile ka ansamblid Deep Purple ja Nazareth, üks neist Inglismaal, teine Šotimaal. Euroopa suurima saare rokiajalugu põhineb suuresti just neil kahel. Eelmisel nädalal möllasid mõlemad bändid koos Eestis, Saku Suurhallis.

Kuigi nii Nazareth kui ka Deep Purple on varemgi Eestit väisanud, ei olnud ma ise kumbagi varem laval näinud, nii et midagi konkreetset ma oodata ei osanud. Kui midagi ei oota, on elamus alati positiivne, nii ka see kord. Koht oli valitud julge, kuid see õigustas ennast - saal voolas rahvast just nii palju täis, et ei olnud puupüsti, lihtsalt sõbralik küünarnukitunne. Võimendus oli samuti täpselt muusika vajadustele vastav, kõlari lähedal seistes sasis basstrumm meeldivalt juustes ja kaasaümisejate häält ei olnud kuulda.

Et mitte soojendusbändina liialt domineerida, esines Nazareth lühemalt ja ilma erilise showtehnikata, kuid kvaliteedilt ei jäänud ükski lugu alla nende iidsele hiilgusele. Enne loo algust andis laulja kiire ülevaate loo sisust ning asutigi keevitama. Siiski ei meenutanud laulja Dan McCafferty enam välimuselt kurja karvast rokkijat, vaid pigem sooja šoti hingega lahket pereisa. Seevastu bassimees Pete Agnew'st õhkus eestlase jaoks kindlat jõudu aegade lõpuni lavalaudadele jääda, ta oli nimelt kaks-tilka-vett-sarnane Vello Orumetsaga. Ülejäänud bändiliikmed olid veidi nooremad ning liitunud Nazarethiga "alles" 90ndate lõpus.

Ehkki bändi šoti stiili kärpis mõnevõrra taustal olev tohutusuur Briti lipp (mis peitis enda all Deep Purple'i lavavarustust), oli nende identiteet siiski tuntav nii aktsendist kui kleepsudest trummidel. Ühe loo ajal toodi lavale isegi torupill, mida Dan mängis eriskummalisel moel, tulemuseks oli huvitav süntesaatorilaadne heli, mida huuli torutades muuta sai.

Deep Purple'i šõu oli võimsam. Eelpoolmainitud lipu alt tõmmati lagedale lavatehnika ja asuti rokkima. Kahel suurel ekraanil miksiti reaalajas videoid ja laval toimuvat. Kõikjal laval olid statiivide otsas väikesed kaamerad, mida oli piisavalt palju kõigi detailide näitamiseks ekraanidel nii, et elusa ja liikuva kaameramehe puudumist ei olnudki tunda.

Vanad bändid oskavad asja. Kogu lavašõu oli läbi kaalutud ja stsenaariumis kirja pandud. Esineti pikalt ja ehkki publiku seas kuulsin nurinat Blackmore'i puudumise üle (lahkus bändist juba 1993), tundusid kõik rahule jäävat. Välja arvatud ehk need, kelle lemmiklooks on "Child in Time" ja kes peamiselt just seda ootasid, kuid ega kõiki sajandikolmandiku jooksul loodud lugusid saagi ju ühepäevase kontserdi sisse mahutada.