Alfa Romeo 159 võlub välimusega

Enamik autotootjaid üritab turule tulla uute kontseptsioonidega ja autodega, mis on välimuselt totaalselt ufostunud. Alfa Romeo sellega ei tegele ja toob turule ikka ja jälle superilusaid autosid.

Nii ka seekord, sest Alfa Romeo 159 pole õnneks midagi muud kui puhast tõugu Alfa. Et uue auto disain pole midagi sellist, nagu tahaks see kosmosesse lennata, tuleb tänada järjekordselt itaallaste stiilitunnetust. Esiots meenutab justkui tigedat kaslast, kes sind altkulmu jõllitab. Stiilsust lisavad ka kolm klaaskatteta tuld mõlemal pool. See katmata kroomrõngastega lahendus lisab autole elegantsust ja ka õrnust.

Tagaosa on tulesid silmas pidades saanud sama lahenduse nagu esiosagi. Kolm tuld on küll klaasi alla pandud, kuid kroomrõngaste peegeldust võib näha tule siseseinast. Detailid on need, mis teevad Alfast Alfa. Sellist kaunitari sõitmas nähes toob iga autodest vähegi midagi teadev inimene kuuldavale sügava ohke, millega väljendatakse tunnustust selle auto välimisele ilule.

Välimus pole kindlasti kõik, kuid sama stiilitundlik joon jätkub, kui autosse sisse istuda. Kena armatuur, kaetud eriskummalise krobelise materjaliga, mis siiski silmale ilus vaadata, bensiininäidik, millele on kirjutatud "Benzina", käigukang, mille kujundamine anti arvatavasti mõnele kuulsale disainerile - kõik see tekitab tunde, et sa ei ole autos, vaid mõnes väga kallis restoranis ja automaatselt hakkad otsima, kas sul on ikka lips ees.

Rool tundub linnaliikluse tarbeks siiski üsna raske, loomulikult on oma osa selles ka 17tollistel velgedel, millel asetsevad 215 mm laiused rehvid. Meie kuumaastikul - vabandust, teedel - on selline mõõt üsna halb, sest auto kipub ujuma ja sõidusuund tahab raske rooliga pidevat korrigeerimist. Maanteel on aga Alfaga sõitmine lausa lust.

Proovisõiduautol olnud 2,2liitrine bensiinimootor oli üsna pööretemaias. Siiski on mootorimüra tõsist salongitulekut üritatud takistada ja kohati avastasin pöördeid näitava seieri pööretevahemikus, kus ta olla ei oleks tohtinud. Natuke pahaseks tegid Alfa pidurid. Käitudes pedaaliga õrnalt ja soovides vaikselt hoogu maha võtta, ei taha see eriti juhtuda. Kindlasti tekib nüüd küsimus, et kas sellel autol on siis kehvad pidurid.

Vastus on: ei, kehvad nad pole, sest hoogsalt pedaali põhja tallates tahab näonahk peast eralduda. Lihtsalt oleks hea, kui pidurid töötaksid kogu pedaali liikumise teekonnal ühtlaselt.

Alfa Romeo 159-l on oma vead, jah, pidurid on imelikud, rool on raske ja suure pagasiruumi ava on liiga väike, et sinna midagi suurt saaks sisse panna, kuid selle kõik kompenseerib Alfa olemus ja suurepärane välimus.